Sissejuhatus Ap 1:1-14 Ap 1:15-26 Ap 2:1-41 Ap 2:42-47 Ap 3:1-10 Ap 3:11-26 Ap 4:1-22 Ap 4:23-31 Ap 4:32-5:11 Ap 5:12-16 Ap 5:17-42 Ap 6:1-7 Ap 6:8-8:1 Ap 8:1-8 Ap 8:9-25 Ap 8:26-40 Ap 9:1-22 Ap 9:23-31 Ap 9:32-43 Ap 10:1-48 Ap 11:1-18 Ap 11:19-26 Ap 11:27-12:5 Ap 12:6-19 Ap 12:19-24 Ap 12:25-13:4 Ap 13:5-12 Ap 13:13-52 Ap 14:1-20 Ap 14:21-28 Ap 15:1-32 Ap 15:32-41 Ap 16:1-15 Ap 16:16-40 Ap 17:1-15 Ap 17:16-34 Ap 18:1-18 Ap 18:18-20:6 Ap 20:7-12 Ap 20:13-16 Ap 20:17-38 Ap 21:1-26 Ap 21:27-23:35 Ap 24:1-27 Ap 25:1-12 Ap 25:13-26:32 Ap 27:1-44 Ap 28:1-6 Ap 28:7-10 Ap 28:11-16 Ap 28:17-29 Ap 28:30-31
Kuidas võivad vaimulikud juhid kokku leppida, et nad kokku ei lepi?
Ap 15 Juudas ja Siilas, kes ka ise olid prohvetid, julgustasid vendi mitmete sõnadega ja kinnitasid neid.
Aga kui nad seal mõnda aega olid viibinud, lasksid vennad nad rahuga minema nende juurde, kes neid olid läkitanud.
[Siilas arvas aga heaks jääda nende juurde.]
Paulus ja Barnabas jäid Antiookiasse, õpetades ja kuulutades koos paljude teistega Issanda evangeeliumi sõna.
Mõne päeva pärast ütles Paulus Barnabasele: „Läki jälle vaatama vendi kõikides linnades, kus me oleme kuulutanud Issanda sõna, kuidas nende käsi käib.”
Barnabas andis nõu võtta kaasa ka Johannes, keda kutsutakse Markuseks.
Aga Paulus pidas õigeks mitte võtta enesega kaasa teda, kes neist Pamfüülias oli lahkunud ega olnud nendega koos tööle läinud.
Sellest tekkis nii suur tüli, et nad teineteisest lahkusid. Barnabas võttis enesega Markuse ja purjetas Küprosele.
Paulus valis aga Siilase ja läks teele, ning vennad andsid ta Issanda armu hooleks.
Ja ta käis läbi Süüria- ja Kiliikiamaa, kinnitades kogudusi.