Ap 21:27-23:35 | "Apostlite teod" videokava

Ap 2127 Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid Aasiast tulnud juudid Paulust pühakojas. Need ajasid möllama kogu rahva ja pistsid oma käed tema külge,
28 hüüdes: „Iisraeli mehed, tulge appi! See ongi see inimene, kes kõigis paigus õpetab meie rahva ja Seaduse ja selle paiga vastu. Ja nüüd on ta veel kreeklasigi toonud pühakotta ja selle püha paiga rüvetanud!”
29 Sest nad olid enne linnas näinud temaga koos efeslast Trofimost ning arvasid, et Paulus oli ta toonud pühakotta.
30 Siis tõusis kogu linn liikvele ning rahvas jooksis kokku. Ja nad haarasid Paulusest kinni ja vedasid ta pühakojast välja, ja otsekohe lukustati uksed.
31 Ja kui nad püüdsid teda tappa, läks sõnum sealse väeosa ülempealikule, et kogu Jeruusalemm on möllamas.
32 See võttis otsekohe sõdureid ja pealikuid kaasa ja tuli jooksujalu nende juurde. Kui rahvas nägi ülempealikut ja sõdureid, lõpetasid nad Pauluse peksmise.
33 Siis ülempealik astus ligi, võttis Pauluse oma hoole alla, käskis ta kahe ketiga aheldada ning küsis, kes ta on ja mis ta on teinud.
34 Aga rahvahulgast karjusid ühed ühte, teised teist. Kuna ülempealik ei suutnud lärmi pärast midagi selgemalt teada saada, siis laskis ta Pauluse viia kindlusse.
35 Aga kui ta treppide juurde jõudis, tuli sõduritel rahva vägivallatsemise pärast Paulust kanda,
36 sest suur rahvahulk järgnes neile, hüüdes: „Hukka ta ära!”
37 Kui Paulust oldi juba kindlusse viimas, lausus ta ülempealikule: „Kas ma tohin sulle midagi öelda?” Aga tema ütles: „Kas sa oskad kreeka keelt?
38 Kas sa ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi ässitas ja viis kõrbe neli tuhat sikariooti?”
39 Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik. Ma palun sind väga, luba mul rahvale kõnelda!”
40 Kui ta lubas, astus Paulus trepiastmeile ning viipas rahvale käega. Kui kõik jäid vait, hakkas ta heebrea keeles kõnet pidama ja ütles:
Ap 221 „Mehed, vennad ja isad, kuulake nüüd, mida ma teile enese kaitseks räägin!”
2 Kui nad kuulsid, et ta peab neile kõnet heebrea keeles, jäid nad veel rahulikumaks. Ja Paulus ütles:
3 „Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja üles kasvatatud siinsamas linnas, Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisade Seadust mööda, olles innukas Jumala nõudja, nii nagu teie kõik tänapäeval olete.
4 Sellisena ma kiusasin surmani taga usuteed, pannes ahelaisse ja toimetades vanglasse nii mehi kui naisi.
5 Nõnda võivad mu kohta tunnistada ka ülempreester ja vanemad, kelle käest ma sain kirju viimiseks nende vendade kätte Damaskusesse. Ja ma kavatsesin ka sealseid usklikke tuua aheldatult Jeruusalemma, et neid karistataks.
6 Aga sündis, kui ma olin teel ja lähenesin Damaskusele, et lõuna ajal välgatas äkitselt mu ümber ere valgus taevast.
7 Ma kukkusin maha ja kuulsin üht häält mulle ütlevat: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
8 Mina aga vastasin: „Kes sa oled, isand?” Tema ütles mulle: „Mina olen Jeesus Naatsaretlane, keda sina taga kiusad!”
9 Minu kaaslased nägid küll valgust, aga nad ei kuulnud tema häält, kes minuga rääkis.
10 Siis ma ütlesin: „Mis ma pean tegema, Issand?” Issand aga ütles mulle: „Tõuse püsti, mine Damaskusesse, seal öeldakse sulle kõik, mis sul on määratud teha.”
11 Aga kuna ma selle valguse kirkuse tõttu ei näinud, talutasid mu kaaslased mind kättpidi, ja ma jõudsin Damaskusesse.
12 Aga keegi Hananias, Seaduse järgi vaga mees, kel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt,
13 tuli minu juurde. Ta seisatas mu kõrval ja ütles: „Vend Saul, näe jälle!” Ja selsamal hetkel ma nägin jälle ja vaatasin talle otsa.
14 Tema aga ütles: „Meie isade Jumal on su määranud tunnetama tema tahtmist ja nägema seda Õiget ning kuulma häält tema suust,
15 sest sina saad tema tunnistajaks kõigile inimestele selles, mida sa oled näinud ja kuulnud.
16 Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse ja lase ennast ristida ning oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime!”
17 Aga sündis, et kui ma tagasi pöördusin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, olin ma nagu endast ära
18 ja nägin teda mulle ütlevat: „Tõtta ja mine kiiresti Jeruusalemmast ära, sest nad ei võta vastu sinu tunnistust minu kohta.”
19 Ja mina ütlesin: „Issand, nad ise ju teavad, et ma viisin vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad.
20 Ja kui sinu tunnistaja Stefanose verd valati, seisin minagi seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende rõivaid, kes ta hukkasid.”
21 Ja tema ütles mulle: „Mine, sest ma läkitan su kaugele paganate sekka!””
22 Kuni selle sõnani nad kuulasid teda, siis aga tõstsid oma häält: „Hukka niisugune ära maa pealt! Ta ei tohi ellu jääda!”
23 Ja kui nad karjusid ja rõivaid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast loopisid,
24 käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse ning ütles, et teda tuleb piitsa varal üle kuulata; sest ta tahtis teada, mispärast nad tema peale nõnda karjusid.
25 Aga kui nad olid tema rihmutamiseks kinni sidunud, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: „Kas teie tohite Rooma kodanikku piitsaga peksta ja pealegi ilma kohtuotsuseta?”
26 Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas ülempealikule: „Vaata ette, mida sa teed! See inimene on ju Rooma kodanik.”
27 Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning küsis: „Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?” Tema ütles: „Olen küll.”
28 Ülempealik vastas: „Mina olen endale Rooma kodakondsuse hankinud suure raha eest.” Paulus aga ütles: „Ent mina olen sellesse sündinud.”
29 Siis jätsid ülekuulajad ta kohe rahule. Ülempealik lõi aga kartma, kui ta sai teada, et Paulus on Rooma kodanik ja et ta oli tema ahelaisse pannud.
30 Aga teisel päeval, soovides selgemalt teada saada, milles juudid Paulust süüdistavad, päästis ülempealik ta ahelatest valla ja käskis ülempreestreid ja kogu Suurkohtu kokku tulla ning viis Pauluse nende ette.
Ap 231 Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles: „Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega.”
2 Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud.
3 Siis Paulus ütles temale: „Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?”
4 Lähedalseisjad aga ütlesid: „Kas sa häbistad Jumala ülempreestrit?”
5 Siis lausus Paulus: „Ma ei teadnud, vennad, et ta on ülempreester; on ju kirjutatud: „Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.””
6 Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: „Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!”
7 Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks.
8 Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.
9 Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: „Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud.”
10 Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia.
11 Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!”
12 Kui nüüd valgeks läks, heitsid juudid salanõusse ja vandusid vastastikku, et nad ei söö ega joo, enne kui nad Pauluse on tapnud.
13 Neid, kes selle vandeseltsi olid loonud, oli rohkem kui nelikümmend meest.
14 Need läksid nüüd ülempreestrite ja vanemate juurde ja ütlesid: „Me oleme needes vandunud, et me ei söö, enne kui me Pauluse oleme tapnud.
15 Andke teie siis koos Suurkohtuga ülempealikule ametlik avaldus, et ta tooks Pauluse teie ette, nagu tahaksite tema kohta täpsemalt teada saada. Meie aga oleme valmis teda hukkama, enne kui ta teieni jõuab.”
16 Pauluse õepoeg sai varitsemisnõust kuulda, läks alla ja tuli kindlusse ning teatas seda Paulusele.
17 Paulus kutsus siis ühe pealiku enese juurde ja ütles: „Vii see nooruk ülempealiku ette, sest tal on midagi temale teatada!”
18 See võttis siis noormehe, viis ülempealiku ette ja ütles: „Vang Paulus kutsus mu enese juurde ja palus tuua selle poisi sinu ette, sest tal on midagi sulle rääkida.”
19 Ülempealik aga võttis noormehe käest kinni, viis ta kõrvale ja küsis temalt nelja silma all: „Mis sul on mulle teatada?”
20 Tema ütles: „Juudid on leppinud kokku sind paluda, et sa homme tooksid Pauluse Suurkohtu ette, nagu tahaks see tema kohta midagi täpsemalt järele pärida.
21 Aga sina ära usu neid, sest teda varitsevad nende seast enam kui nelikümmend meest, kes on vastastikku vandunud, et nad ei söö ega joo, enne kui nad on tema hukanud. Nad on juba valmis, oodates vaid sinu nõusolekut.”
22 Siis laskis ülempealik poisi minema, keelates teda: „Ära räägi kellelegi, et sa seda mulle teada andsid.”
23 Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikut ning ütles: „Pange valmis kakssada sõdurit, seitsekümmend ratsanikku ja kakssada piigimeest Kaisareasse minekuks kolmandal öötunnil.
24 Ja varuge ratsaloomi, et ühe selga panna Paulus ja ta tervelt maavalitseja Feeliksi ette viia.”
25 Ta kirjutas ka sellise sisuga kirja:
26 „Klaudius Lüüsias tervitab üliaulist maavalitsejat Feeliksit!
27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja teda oldi hukkamas, kui ma tulin väesalgaga vahele ja kiskusin ta nende käest ära, olles teada saanud, et ta on Rooma kodanik.
28 Tahtes aru saada, mis põhjusel nad tema peale kaebavad, viisin ma ta Suurkohtu ette.
29 Siis ma leidsin, et tema peale kaevatakse nende Seaduse vaidlusküsimustes, aga ei olnud mingit kaebust, mis oleks väärinud surma või vangistust.
30 Et aga mulle kanti ette salasepitsusest selle mehe vastu, siis ma saadan ta otsekohe sinu juurde ning käsin ka süüdistajatel sinu ees öelda, mis neil on tema vastu.”
31 Selle käsu kohaselt võtsid sõdurid siis Pauluse ja viisid ta öö varjul Antipatrisesse.
32 Järgmisel päeval pöördusid nad tagasi kindlusse, lastes ratsanikel temaga edasi minna.
33 Need tulid Kaisareasse, andsid kirja maavalitseja kätte ja viisid ka Pauluse tema ette.
34 Kui siis maavalitseja oli kirja läbi lugenud ja pärinud, mis maakonnast ta on, ning saanud teada, et Kiliikiast,
35 ütles ta: „Ma kuulan su üle, kui ka sinu süüdistajad pärale jõuavad.” Ja ta käskis teda valvata Heroodese peavahis.