Sissejuhatus Ap 1:1-14 Ap 1:15-26 Ap 2:1-41 Ap 2:42-47 Ap 3:1-10 Ap 3:11-26 Ap 4:1-22 Ap 4:23-31 Ap 4:32-5:11 Ap 5:12-16 Ap 5:17-42 Ap 6:1-7 Ap 6:8-8:1 Ap 8:1-8 Ap 8:9-25 Ap 8:26-40 Ap 9:1-22 Ap 9:23-31 Ap 9:32-43 Ap 10:1-48 Ap 11:1-18 Ap 11:19-26 Ap 11:27-12:5 Ap 12:6-19 Ap 12:19-24 Ap 12:25-13:4 Ap 13:5-12 Ap 13:13-52 Ap 14:1-20 Ap 14:21-28 Ap 15:1-32 Ap 15:32-41 Ap 16:1-15 Ap 16:16-40 Ap 17:1-15 Ap 17:16-34 Ap 18:1-18 Ap 18:18-20:6 Ap 20:7-12 Ap 20:13-16 Ap 20:17-38 Ap 21:1-26 Ap 21:27-23:35 Ap 24:1-27 Ap 25:1-12 Ap 25:13-26:32 Ap 27:1-44 Ap 28:1-6 Ap 28:7-10 Ap 28:11-16 Ap 28:17-29 Ap 28:30-31
Kuidas tulla toime usuliste eelarvamustega?
Ap 28 Kui me siis olime tervelt pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Maltaks.
Umbkeelsed saarlased osutasid meile rohkem kui tavalist lahkust, sest nad süütasid lõkke ja võtsid alanud vihmasaju ja külma pärast meid kõiki selle äärde.
Aga kui Paulus oli korjanud kokku hulga hagu ja asetanud lõkkesse, tuli sealt palavuse tõttu välja mürkmadu ja hakkas tema kätte kinni.
Kui umbkeelsed nägid seda elukat tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad üksteisele: „Kindlasti on see mees mõrtsukas, keda õigluse jumalanna ei luba elada, kuigi ta on merest pääsenud.”
Tema aga raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.
Nad ootasid küll, et ta tursub üles või langeb surnult maha. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et Paulusega ei juhtu midagi iseäralikku, siis nende arvamus muutus ning nad ütlesid ta olevat jumala.