Sissejuhatus Ap 1:1-14 Ap 1:15-26 Ap 2:1-41 Ap 2:42-47 Ap 3:1-10 Ap 3:11-26 Ap 4:1-22 Ap 4:23-31 Ap 4:32-5:11 Ap 5:12-16 Ap 5:17-42 Ap 6:1-7 Ap 6:8-8:1 Ap 8:1-8 Ap 8:9-25 Ap 8:26-40 Ap 9:1-22 Ap 9:23-31 Ap 9:32-43 Ap 10:1-48 Ap 11:1-18 Ap 11:19-26 Ap 11:27-12:5 Ap 12:6-19 Ap 12:19-24 Ap 12:25-13:4 Ap 13:5-12 Ap 13:13-52 Ap 14:1-20 Ap 14:21-28 Ap 15:1-32 Ap 15:32-41 Ap 16:1-15 Ap 16:16-40 Ap 17:1-15 Ap 17:16-34 Ap 18:1-18 Ap 18:18-20:6 Ap 20:7-12 Ap 20:13-16 Ap 20:17-38 Ap 21:1-26 Ap 21:27-23:35 Ap 24:1-27 Ap 25:1-12 Ap 25:13-26:32 Ap 27:1-44 Ap 28:1-6 Ap 28:7-10 Ap 28:11-16 Ap 28:17-29 Ap 28:30-31
Kuidas võivad evangeeliumist aru saada need, kellel pole ettekujutust Ainujumalast?
Ap 14 Aga Ikoonionis sündis, et nad tulid juudi sünagoogi ja kõnelesid seal nõnda, et suur hulk juute ja kreeklasi sai usklikuks.
Aga sõnakuulmatud juudid õhutasid ja ärritasid paganate hinged vendade vastu vihale.
Apostlid viibisid seal kauemat aega, kuulutades avalikult Issandat, kes andis tunnistust oma armusõnale ja laskis sündida nende käte läbi tunnustähti ja imetegusid.
Aga linna elanikud jagunesid kaheks: ühed olid juutide, teised apostlite poolt.
Kui siis paganad ja juudid koos oma ülematega tahtsid apostleid teotada ja kividega surnuks visata,
põgenesid nood sellest teada saades Lükaoonia linnadesse Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbruskonda
ning kuulutasid seal evangeeliumi.
Ja Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees, emaihust saadik halvatud, kes polnud veel kunagi kõndinud.
Too kuulis Paulust rääkimas. Kui Paulus talle otsa vaadates märkas, et mehel on usku saada päästetud,
hüüdis ta valju häälega: „Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!” Ja too hüppas püsti ja kõndis.
Rahvahulgad aga, nähes, mis Paulus oli teinud, tõstsid häält ja ütlesid lükaoonia keeles: „Jumalad on inimeste sarnastena tulnud alla meie juurde.”
Nad hüüdsid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet.
Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi härgi ja lillevanikuid värava ette ja tahtis koos rahvaga neile ohverdada.
Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahvahulga sekka, hüüdes:
„Mehed, miks te seda teete! Meiegi oleme teiesugused nõdrad inimesed, ja me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
kes läinud sugupõlvede ajal on lubanud kõigil paganail käia nende oma teedel,
ja ometi ei ole jätnud andmata endast tunnistust, tehes head: andnud taevast teile vihma ja viljakaid aegu, kosutanud teid toiduga ja teie südant rõõmuga.”
Ja nii kõneldes suutsid nad vaevu vaigistada rahvahulka, et see neile ei ohverdaks.
Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need said rahvahulga oma nõusse. Ja nad viskasid Paulust kividega ning lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks.
Aga kui jüngrid olid kogunenud tema ümber, tõusis Paulus püsti ja läks linna. Järgmisel päeval lahkus ta koos Barnabasega Derbesse.