Ülestõusnud Jeesuse ilmumine

Ülestõusnud Jeesuse ilmumine

Teiseks on meil tõendusmaterjali, et Jeesuse jüngritel oli reaalseid kogemusi kokkupuutest mehega, keda nad pidasid surnuist ellu tõusnud Kristuseks. Ka selle tõsiasja üle tänapäeval ei vaielda, sest meil on tunnistus esimestelt jüngritelt endalt, kes kinnitavad, et nägid Jeesust uuesti elavana. Selleks ei pea isegi uskuma evangeeliumi tekstide usaldusväärsust. 1. Korintlaste 15:3-8 jäädvustab Paulus antiikse usutunnistuse Jeesuse surma, matmise ja tema ilmumise kohta pärast ülestõusmist. See usutunnistus on pärit palju varasemast ajast, kui Paulus selle üles tähendab, ja kõlab nii:

“Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale…”

Ka kriitilised uurijad on ühel meelel, et Paulus sai selle usutunnistuse Peetruselt ja Jaakobuselt 3-5 aastat pärast ristilöömist. Peetrus ja Jaakobus on antud tekstis kirjeldatud kui ülestõusnud Jeesuse tunnistajad. Kuna nemad ise selle teksti Paulusele andsid, siis on see ka nende enda kinnitus, et nad nägid elusat Kristust pärast tema surma. Nagu juudi õpetlane Pinchahs Lapide kinnitab, siis eelöeldu määratleb kõne all oleva usutunnistuse pealtnägijate tunnistusena.

Ometi ei ole raske näha, et lihtsalt seepärast, et jüngrid ise arvasid, et nad nägid surnuist ellu ärganud Jeesust, ei tähenda automaatselt, et nad seda reaalselt ka tegid. On neli alternatiivset võimalust:

1. Jüngrid valetasid.

2. Jüngrid nägid hallutsinatsioone.

3. Jeesus ei surnudki ja jüngrid arvasid, et ta oli surnuist üles tõusud.

4. Jüngrid tõesti nägid ülestõusnud Kristust.

Milline neist on kõige tõenäosem? Kas nad valetasid? Selle vaate kohaselt jüngrid teadsid, et Jeesus ei olnud tegelikult surnuist üles tõusnud, kuid mõtlesid sellise loo ise välja. Miks oleksid 10 nendest vabatahtlikult selle väljamõeldud loo eest surnud? Inimesed võivad surra vale eest, kui nad ise usuvad seda olevat tõde. Kuid kui Jeesus surnuist üles ei tõusnud, siis jügrid teadsid seda. Seega ei oleks nad lihtsalt surnud vale eest, mida nad ise eksklikult uskusid. 10 inimest ei annaks oma elu millegi eest, mida nad teavad olevat vale. Vaadates ajaloosündmusi, kas või näiteks Watergate'i afääri, siis kuivõrd tõenäoline oleks olnud jüngrite suutlikkus sellist valet varjata? Valetavate jüngrite teooria on niivõrd absurdne, et on arusaadav, miks pea kõik tänapäeva õpetlased tunnistavad kui mitte enamat, siis seda, et jüngrid ise siiralt uskusid, et Jeesus neile ilmus. Me kõik teame aga, et lihtsalt millessegi uskumine ei tee seda veel tõeseks. Ehk jüngrid eksisid ja olid petetud hallutsinatsiooni poolt?

Hallutsinatsiooniteooria ei pea hästi vett, sest on väga ebatõenäoline, et kõigil tunnistajatel (keda mainiti olevat vähemalt üle viiesaja inimese) oli täpselt sama hallutsinatsioon. Hallutsinatsioonid on väga individuaalsed, mitte grupil inimestel identsed. Kujuta ette, kui keegi ütleks sulle: “kas polnud mitte mu eilne unenägu tore?”. Nii nagu ka unenäod, ei levi hallutsinatsioonid ühe inimese peast teise. Samuti ei selgita hallutsinatsiooniteooria Pauluse pöördumist kolm aastat hiljem. Kas on tõenäoline, et Paulus, tollel hetkel kristlaste tagakiusaja, lootis nii väga näha ülestõusnud Kristust, et tema mõistus tootis sellise pettekujutelma? Veel enam, hallutsinatsiooniteooria ei suuda midagi pakkuda vastusena küsimusele, kuidas sai tühjaks Jeesuse haud.

    

Aga võib-olla Jeesus ei surnudki ja seepärast nägid jüngrid teda elavana? Kuigi Jeesuse ajal oli võimul inimesi, kes oleksid teinud kõik endast oleneva, et ülestõusmise toimumist ümber lükata, siis teooriaga, et Jeesus     lihtsalt    minestas ja tegelikult ei surnudki, ei tulnud isegi tol ajal elanutest ja sündmusi ise tunnistanutest keegi välja, sest oli ilmselge, et kõik tõendid viitasid tema kindlale surmale ristil.

Jeesus oli juba enne ristile löömist väga halvas seisus. Ilma söömata ja joomata, sidumata haavadega ei oleks võimalik, et Jeesus juba kolmandaks päevaks oleks võinud olla piisavalt terve ja särav, et jätta jüngritele muljet, et ta on ülestõusnud, niiöelda surma ja elu võitja, pigem oleks ta olnud vaevaline ellujääja- see poleks muutnud jüngrite kurbust innukuseks ja kindlaks veendumuseks ülestõusmise osas, pigem oleks selline olukord tugevalt kahjustanud seda muljet, mille Jeesus neile eluajal jättis.

Jeesus oleks pidanud, olles läbipekstud ja olulise verekaotuse läbi teinud üksi ära veeretama mitmetonnise kivi, alasti ja haavatuna ringi liikuma ilma, et keegi teda sellisena märkaks.

Ristil olles voolas Jeesuse külge piigiga torgatud haavast välja vee ja vere segu- see viitab meditsiiniliselt südamerebendile, millega kaasneb äkksurm.

Kuna ei ole ratsionaalne uskuda, et jüngrid valetasid või nägid hallutsinatsioone või et Jeesuse ei surnudki, jääb meil ainult üks võimalik selgitus: jüngrid uskusid, et nad nägid ülestõusnud Kristust, sest nad tõesti nägidki ülestõusnud Kristust. Seega, juba Jeesust elavana näinud inimeste tunnistused ise demonstreerivad ülestõusmise reaalsust. Niisiis, kui me ei tunnista ülestõusmise võimalikkust, on meil lisaks tühjale hauale teine seletamatu tõsiasi- elava Jeesuse ilmumine pärast tema surma.