Ühel õhtupoolikul oma uues töökohas olin päris pahane meie raamatupidaja peale. Ta oli lubanud minu juurde kohvikusse mingeid pabereid ajama tulla, kuid tal läks sellega väga kaua aega. Olin pettunud, sest minu jaoks lähenes juba kojumineku aeg ja kartsin, et tema viivituse tõttu pean kauem tööl olema. Üldise väsimuse tõttu oli selline väljavaade minu jaoks väga ebameeldiv, tekkis trots, et miks mina peaksin teiste tegemata töö pärast oma puhkeaega loovutama.
Negatiivsed emotsioonid olid päris tugevad ning pean tunnistama, et kirusin teda ka kaastöötajale. Samas mõistsin, et ma ei taha ega tohiks nõnda rääkida ja mõelda. Kindlasti ei viivitanud raamatupidaja meelega, kuid minus kerkis tema suunas ikkagi esile süüdistus. Siis otsustasin võtta korraks aja maha ja palvetada. Palusin, et viha lahtuks ja et ma suudaksin õiglaselt suhtuda, kui raamatupidaja lõpuks minu juurde jõuab, rääkida-käituda temaga nii, nagu Jeesus käituks.
Üsna varsti peale palvet tundsingi, kuidas viha kadus. Kuigi olukord oli sama, siis sisemine tunne oli hoopis midagi muud. Järgnes hulk asjaajamiseks vajalikke telefonikõnesid, peale mida mõistsin viivituse põhjuseid ja ehkki pidingi kauem tööl olema, tundsin, kuidas ma järjest enam hakkasin raamatupidajat mõistma ja hindama tema püüdu olukorda lahendada.
Läksin tol õhtul koju täieliku rahuga südames, kuigi vaid paari tunni eest olin olnud vihane. Tean, et ma poleks ise suutnud nii kiirelt oma tundeid ja mõtteid muuta ning raamatupidajasse armastavalt suhtuda, kuid õnneks tuli Jumala vägi mulle appi. Jumal võib tõesti aidata meil õigesti käituda kõige igapäevasemates olukordades, kus meie endi vaimujõust jääb väheseks!
Eva