Nagu paljud teist teavad, olen juba poolteist aastat Viljandis elanud ja õppinud. Minu teekond sinna jõudmiseni oli päris huvitav ja pikem protsess - sellest tahaks teile veidi jagada.
2015. aasta suvel sain tugevalt südamesse, et peaksin peale gümnaasiumi lõpetamist piiblikooli minema, kuna ei teadnud, mida ma õppida tahaksin ja tundsin, et vajaksin ka vaimulikult kasvamise aega. Sain ühes suvelaagris läbi prohveteeringu ka sellele kinnitust, et need mõtted ja plaanid on õiged minu peas, seega tundus see plaan väga kindel. 12. klassi poole peal tuli minu teele Viljandi Kultuuriakadeemia ja sealne valguskujunduse eriala, mis püüdis minu tähelepanu koheselt ja tundus tõesti see ala, mida ma õppida tahaksin. Sellest hetkest peale hakkas pidev palvetamine, küsimine ja segaduses olemine, kuna piiblikool tundus nii õige ja nüüd järsku tuli minu teele midagi, mis tundus ka väga ahvatlev. Arvasin pikalt, et äkki Viljandi unistus on minust endast ja viib mind just kaugemale Jumala plaanist, aga see igatsus minu sees aina kasvas ja seest valutas iga kord, kui sellele mõtlesin. Kaalusin pikalt oma lõppotsust ning otsustasin siis Viljandi kasuks, kuna sellele erialale võetakse vastu üle aasta ning kõik tingimused tundusid sellel hetkel nii paigas ja õiged. Ka peale otsuse langetamist oli kahtluse hetki, kuid palvetasin konkreetselt, et kui kõik see on Jumala plaan, siis saagu ma sisse. Peale seda ei ole mul kordagi olnud ühtegi kahtlust.
Asjad on nii palju muutunud vahepeal, et kui alguses pidasin rohkem eriala selleks põhjuseks miks ma seal olen, siis nüüd tean päris kindlalt, et olen seal, et läbi kogukonna Viljandit muuta ja sealsete inimesteni jõuda. Ka kogukonna alustamine oli minu jaoks väga suur Jumala juhtimine. Terve esimene aasta koolis mõtlesin sellele, et peaks ikkagi midagi enamat seal tegema ja tahaks alustada mingi grupiga, aga see jäi alati soiku. Viljandis olles ma alati palvetasin sealsete inimeste ja selle linna eest. 3D Pärnu väljasõidul sellel suvel lõi kogukonna alustamise mõte mind päris tugevalt, kui tutvusin Ruubeniga ja kuulsin, et ka tema tuleb Viljandisse õppima. See andis mingi üleloomuliku tegutsemistahte ning sealt edasi hakkasingi tegelema sellega, et sügisel oleks Viljandis kogukond olemas.
Minu suurimad väljakutsed Viljandis on olnud seotud inimestele Jumalast jagamisega, kuna mul on hirm selle ees, et jään mingitest sõprussuhetest ilma või kogen halvustamist, kui hakkan oma usust rääkima ja kuhugi kutsuma inimesi. Tean, et see on vale ja ma ei peaks seda kartma ning pigem olema rõõmus selle üle, kui ma ei meeldi kõigile, seega ma tegelen sellega ja loodan Jumala abiga sellest hirmust vabaneda. Üldiselt pean kogu Viljandi lugu enda elus üheks suureks õnnistuseks, sest ma ei oleks midagi sellist oma ülikooli ajalt oodata osanud ning kõik olukorrad ja inimesed, kes minu ellu tulnud on, teevad nii-nii tänulikuks. Samuti olen avastanud, et kui ma arvasin, et Viljandisse minek eraldab mind kogudusest ja jään 3Dst kaugeks, siis on kõik hoopis vastupidi läinud ning olen väga rõõmus, et saan nii palju osa olla kogudusest ja panustada!
Teie Elerin