Ükskõik, kas me tahame või mitte, siis ometi peame tunnistama, et me oleme kõik pimedust kartnud. Aga mis teeb pimeduse hirmutavaks?
Üks on kindel - see ajab meid segadusse. Kui me ei näe midagi ega kedagi, siis me tunneme end isoleerituna ja üksi. Pimedas jalutamine on üks näide sellest, kui me oleme segaduses, sest me ei näe teed enda ees. Kuigi tavaliselt me elu on ohutu, siis ometi meie kujutlusvõime ulatub ohtlike võimalusteni, mis meid ümbritseda võivad.
Me oleme kõik pimeduses elanud. Me oleme olnud võimetud näha ning uskuda Jumalat ja elanud püsivas üksinuduses. Samuti oleme olnud ebakindlad, kuhu minna ning selle käigus teinud asju, mida me tõenäoliselt ei taha meenutada. Ükskõik, kui ebameeldiv see ka poleks, tihti me pigem eelistame jääda pimedusse kui minna valgusesse. Me arvame, et pimedus aitab meil varjata me vead, mida me ei taha kellelegi näidata. Arvame, et kui inimesed teaksid kogu tõde meie kohta, siis nad mõistaksid meid hukka. Aga Jeesus ütleb meiele, et palju turvalisem on oma patud üles tunnistada. Ta tõotas meile, et Ta ei tulnud meie pattude üle kohut mõistma, vaid meid nendest päästma.
Jeesus võttis kogu karistuse enda peale ning seeläbi on meil andeks andmine, kui me paljastame oma patud ja toome need päevavalgele. Veel enam, Jumal võib meie vead pöörata heaks, kui me tahame need üles tunnistada. Jumala vägevus tuleb esile siis, kui inimesed näevad Jumalat tegemas suuri asju läbi ebatäiuslike inimeste.
- Mida Sa said Jeesuse kohta teada sellest peatükist?
- Mida Sa peaksid üles tunnistama ja milles Jumalat usaldama, et saada täna andestust?
- Kui inimesed tunnistavad Sulle oma patte, siis kuidas Sa reageerid? Kas Sa oled andestav või kipud Sa inimesi hukka mõistma? Kas Su reageerimine peaks muutuma, võttes arvesse Jeesuse armu, mis kehtib ka Sinu jaoks?