Johannes alustab evangeeliumi kirjutamist Jeesuse sünnist alates. Me loodaksime näha tähte, sõime, veisekarja ammumas, ingleid laulmas, tähetarku ja kõike muud. Aga ometi tõmbab sissejuhatus meid kaasa hoopis mitte Jeesuse, vaid meie enda elu algusesse.
Jeesus on kõige algatajaks ja rajajaks: maailma, meie elu, meie pääste – kõik on kujundatud ja loodud Jeesuse kaudu. Ja justkui see polnuks piisav, tegi Jeesus veel kõige imekspandavama sammu üldse. Johannes ütleb, et Jeesus sisenes Jumala loodusse, sai elavaks, hingavaks inimesesks, kes kõndis meie keskel. Ära unusta seda: Jeesus sai lihaks ja tuli maailma, mille Jumal lõi. Maailma, kus ta mängis palli mõne naabrilapsega oma kodutänaval. Ta käis koolis ja oli näljane. Ta jooksis oma põlved marraskile ja otsis emalt lohutust. Ta kasvas üles ja õppis selgeks ameti. Tal oli reaalne elu, inimlik kogemus.
Miks Ta seda kõike tegi? Johannes kavatseb meile sellele küsimusele vastata. Ta kirjeldab meile, kes Jumal on läbi erinevate olukordade ja lugude, kus Jeesus tegutses: pulmapidu, hilisõhtune arutelu, pulbitsev allikas, kohalik haigla, kohtumine alandatud naisega, sõbra matused jpm. Algusest peale pani Jeesus kõik kaalule selleks, et ta võiks meiega suhte luua. Samas me peame teadma, et Ta ei loo meiega suhet selleks, et me oleksime seda väärt, vaid selleks, et anda meile elamisväärne elu. Võttes seda kõike arvesse, mida Tema meie jaoks teinud on, siis kuidas me peaksime sellele vastama? Kuidas elama?
- Mida Sa õppisid Jeesuse kohta sellest peatükist?
- Miks on see oluline, et Jeesus elas meie keskel nagu inimene?
- Mis oleks järgmine samm, mida Jumal paluks Sul teha? Mis hoiab Sind tagasi astumaks järgmist sammu?