Kas Piibel kui raamat, mida kristlased peavad Jumala sõnaks ja tõeks on usaldusväärne? Antud ülevaates püüame vastata mõningatele levinumatele argumentidele ja küsimustele, mis inimesi kahtlema panevad.
Vastuväide nr 1: Jeesusest rääkivate evangeeliumite kirjutamise aeg on ilmselgelt liiga varajane, et need saaksid olla legendid
Tänapäeval nõustuvad pea kõik ajaloolased, et neli Piiblis leiduvat evangeeliumi on kirjutatud kõige rohkem 40-60 aastat pärast Jeesuse surma ning suure osa Uuest Testamendist moodustavad Pauluse kirjad 15-20 aastat pärast Jeesuse surma. Lisaks on teada, et allikad, millal eelmainitud põhinevad, on ise veelgi varasemad- Markuse evangeeliumi puhul näiteks kõige hiljem 7 aastat pärast sündmusi endid. See tähendab, et need tekstid olid ringlemas juba sel ajal, kui oli elus sadu inimesi, kes olid ise Jeesuse tegusid ja õpetamist kuulnud ja näinud. Ühe evangeeliumi autor Luukas kirjutab, et see, mis ta Jeesuse elu kohta kirjutab, on pärit tunnistajatelt, kes on kirjutamise ajal elus (Lk 1:1-4). Evangeeliumite autorid mainivad tunnistajaid nimeliselt, et lugejatel võiks olla neile ligipääs ja nad võiksid ise veenduda tekstide tõepärasuses. Paulus kirjutab, et on 500 tunnistajat, kes nägid ülestõusnud Kristust ja et paljud neist on veel elus. Ei oleks võimalik kirjutada sellise väljaütlemisega teksti laiemale avalikkusele, kui neid elavaid tunnistajaid tõepoolest ka ei eksisteerinud.
Kõik see viitab, et evangeeliumid ei olnud anonüümsed, kollektiivsete suuliste mälestuste ajas muutuvad kogumikud. Ei tohiks unustada, et tekstide kirjutamise ajal ei olnud elus mitte ainult Jeesuse toetajad, vaid ka tema vastased, kes olid samuti ise näinud Jeesuse tegusid, kuulnud tema õpetust ja olnud tema surma tunnistajad. Need inimesed oleksid olnud väga huvitatud kummutamast kirjeldusi Jeesuse elust, mis ei vastanud tõele, kuid et nad olid ka ise antud sündmusi näinud, ei olnud neil õieti kusagilt kinni hakata. Vastasel juhul ei oleks evangeeliumid täna 2000 aastat hiljem meieni jõudnudki, eriti arvestades Jeesuse vastaste ühiskondlikku positsiooni ja võimekust asjade kulgu oma soovi järgi kujundada. Ometi, et teadmine Jeesuse tegevusest oli ilmselge niivõrd suurtele rahvahulkadele, ei oleks tema vastaste jõupingutused midagi muud väita vilja kandnud.
Selleks, et ühe kogukonna mõtetes kujuneks teatud sündmustest tugevalt muudetud, äärmuslikult kirjanduslik nägemus, oleks vajalik, et need, kes tegelikkust oma silmaga pealt nägid, oleksid ammu surnud (samuti nende lapsed ja lapselapsed). Nad peaksid olema pildilt kadunud, et neil ei oleks võimalust parandada valesid fakte või väljamõeldud lisasid. Evangeeliumid kirjutati kaugeltki liiga vara, et selline asi oleks saanud juhtuda. Oleks võimatu, et tollel ajal uus usk - kristlus - oleks laiemalt levinud, kui Jeesus ei oleks tõeliselt teinud asju, millest evangeeliumid räägivad. Kui Jeesus ei oleks risti löödud, ilmunud pärast oma surma elusana, ei oleks olnud tühja hauda, ei oleks olnud Jeesuse õpetust, siis ei oleks kristlus kunagi levima hakanudki. Tekstide kuuljad oleksid lihtsalt nende üle naernud ja need kõrvale heitnud, teades, mis tegelikult toimus.
Vastuväide nr 2: Evangeeliumite sisu on legendide jaoks liialt endale vastu töötav
Üks populaarne seisukoht on, et evangeeliumid kirjutati varase kiriku juhtide poolt, et edendada oma poliitikat, kinnistada võimu ja ehitada oma liikumist. Kui aga evangeeliume lähemalt uurida, tundub see teooria absurdsena. Miks oleksid varase kristliku liikumise juhid mõelnud välja, et Jeesus löödi risti, kui seda tegelikult ei juhtunud? Iga tolleaegne kuulja, ükskõik kas kreeka või juudi kultuuri esindaja, oleks automaatselt kahtlustanud, et keegi, kes löödi risti, pidi olema kurjategija, ükskõik, mida vastupidist autor ülejäänud tekstis väita püüdis.
Miks oleks ükski kristlane välja mõelnud loo sellest, kuidas Jeesus Ketsemani aias palvetab, et oma missioonist pääseda? Või miks oleks kasulik teksti panna situatsioon, kus Jeesus ristil hüüab, et miks Jumal on ta maha jätnud? Need sündmused oleksid juhtide silmis potentsiaalseid liikumisega ühinejaid kas solvanud või neis suurt segadust tekitanud, näidates Jeesust nõrga ja läbikukkujana. Miks leiutada, et naised olid esimesed Jeesuse ülestõusmise tunnistajad, kui tolleaegses ühiskonnas oli naiste positsioon niivõrd madal, et näiteks kohtus ei olnud naise tunnistus tõendina midagi väärt? Kui lugu oleks välja mõeldud, oleks ju palju loogilisem panna esmasteks tunnistajateks meessoost kogukonna autoriteetsed võtmeisikud.
Miks pidevalt esitleda apostleid, varase kiriku juhte, kui aeglase taibuga, kadedaid, argpükslikke? Kes varases kirikus oleks tahtnud levitada lugu oma ühe olulisima eestmineja Peetruse läbikukkumisest? Ei tundu just parim strateegia uute järgijate võitmiseks. Miks kõik see evangeeliumitekstides sisaldub, on ratsionaalselt põhjendatav vaid sellega, et need sündmused tõepoolest ka aset leidsid.
Vastuväide nr 3: Evangeeliumite kirjanduslik stiil on liiga detailne, et need saaksid olla legendid
C.S. Lewis oli maailmaklassi kirjanduskriitik, kes evangeeliume lugedes on öelnud nõnda: „Ma olen lugenud poeeme, romansse, nägemuste üleskirjutisi, legende ja müüte kogu oma elu. Ma tean, millised need on. Ma tean, et mitte ükski neist pole selline, nagu see.“
Lewis püüab anda edasi, et tolleagne ilukirjandus polnud ligilähedaseltki sarnane sellele, mis on ilukirjandus tänapäeval. Moderne ilukirjandus on realistlik. See sisaldab detaile ja dialooge ja lugedes tundub justkui pealtvaataja kirjeldus. Selline kirjandusžanr on arenenud viimase kolmesaja aasta jooksul. Antiikajal kirjutatud romaanid, eeposed või legendid olid kõrged ja kauged- detailid olid harvad ning neid kasutati ainult siis, kui nad midagi olulist tegelaste karakterite arendamisele juurde andsid. See on põhjus, miks lugedes näiteks „Illiast“ või „Beowulfi“ ei leia sa kohti, kus tegelased märkaksid vihma või jääksid ohates magama. Kaasaegsetes novellides lisatakse detaile, et luua reaalsuse õhkkonda, kuid antiikkirjanduses ei leia seda kunagi.
Vaadates aga Piiblit näeme kirjeldusi sellest, kuidas Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas (Mk 4). Johannese 21. peatükist võime lugeda, kuidas jüngrid olid paadiga järvel kaldast kakssada küünart, samuti kirjeldatakse, et nad püüdsid 153 kala. Mujal kirjeldatakse, kuidas Jeesus sõrmega liiva peale joonistab. Evangeeliumitest leiame selliseid detaile, sest need olid jäänud nende inimeste mällu, kes olid ise sündmuste tunnistajad.
On tehtud mitmeid psühholoogilisi uurimusi, mis püüavad võrrelda pealtnägijate tunnistusi spekulatiivsete või ilukirjaduslike allikatega, ajalooliste rekonstruktsioonidega. On leitud, et tunnistajate meenutused on selektiivsed, keskendudes unikaalsetele ja oluliste tagajärgedega sündmustele, kuid meelde jäävad ka pealtnäha ebaolulised detailid. Neid jooni leiame ka evangeeliumites. Oluline on ka mõista, et tolleagses kultuuris oli jüngritel ülesanne oma õpetajate õpetused pähe jätta, paljud Piiblitekstides leiduvad Jeesuse väljaütlemised on kirjas sellises formaadis, mis oli mõeldud meeldejätmiseks - ka sellest võime leida kindlust usaldamaks evangeeliumite sisu tõesust.