Elades koos Kristusega, on tihti nii, et üksikud sündmused polegi justkui erilised või määravad, aga vaadates neid väikeseid asju pikema aja jooksul, näeme välja joonistumas mustrit, mis on Jumala imeliselt juhtiv käsi meie elus.
Õpin praegu põhikooli mitme aine õpetajaks ja minu aineteks on bioloogia ja saksa keel. Olen tihti pidanud seletama, miks selline üllatav kombinatsioon või mis roll minu elus saksa keelel üldse on. Vastates sellele küsimusele, näen just üht sellist Jumala mustrit. Saksa keel ja minu teekond Jumalaga on väga tihedalt seotud.
Aga alustan kaugemalt. Minu tee saksa keele juurde algas kaudselt juba põhikoolis, mil ma inglise keelt korralikult selgeks ei saanud. Gümnaasiumis saksa keelega alustades olin juba piisavalt suur saamaks aru, et vähemalt üks võõrkeel võiks korralikult suus olla, aga inglise keeles olid niivõrd suured lüngad sees, et sellega järje peale saada tundus võimatult keeruline ja aeganõudev. Seega õppisingi saksa keelt algusest peale hästi teadlikult ja korralikult. Sealt edasi õige pea hakkas see keel mulle lihtsalt väga meeldima, lisaks tekkis hea isiklik klapp õpetajaga, mis tegi õppimise eriti mõnusaks.
Soovist saksa keel korralikult selgeks saada sündis plaan minna peale gümnaasiumi Saksamaale vabatahtlikuks. See plaan ka teostus, aga ei lõppenud päris nii, nagu planeeritud - aastast sai 2,5 kuud ja rõõmust sai masendus, kuigi väliselt oli kõik algusest lõpuni super ja jäin endiselt armastama saksa keelt, Baierimaad ja sealseid inimesi. Tegemist oli pigem iseendas pettumise, enda negatiivsete külgede avastamise ning koduigatsuse seguga, mis viis lõpuks depressioonini.
See omakorda tõi mind tagasi Eestisse ja lootusetuse tunne viis mõne aja pärast kirikusse. Suhe saksa keelega jäi aga kestma. Peale tagasi tulekut andis Jumal umbes aastaga tohutul hulgal suuremaid ja väiksemaid kokkupuuteid, mida ma ise ei otsinud. Näiteks tasuta (!) saksa keele vestluskursus või rahvusvaheline laager Viljandimaal, kus tuli välja, et korraldajad on sakslased, samuti suur osa osalejatest – kuigi laagri ametlik keel oli inglise keel. Seotusest Saksamaaga ei teadnud ma enne kohale jõudmist mitte midagi!
Edasi vahepealsetel aastatel oli saksa keel natuke tagaplaanil, aga õppisin vaikselt omal käel edasi, olen ka suhtlema jäänud ühe perega Saksamaal (kes on muide ka kristlased) ja ühe austerlasega, kellega tutvusin mainitud laagris. Samuti kuulan saksakeelset muusikat, millel on olnud tähenduslik roll minu usuteel – ajendiks kristlaseks saamise otsusele olid nimelt 2 laulu, mis ütlesid täpselt seda, mis minu südames sel ajal oli (kes aru saab: esimene ja teine), tundsin, nagu oleks Jumal otse minuga rääkinud.
Järgmine laul sai oluliseks sel sügisel: suvelaagris jagati minuga ühte pilti Jumalalt, mis sai veelgi tähenduslikumaks, kui umbes kuu hiljem leidsin laulu, mis rääkis sisuliselt sama lugu – ja see on täpselt minu elu lugu tänases päevas!
Tulles tagasi tänasesse – kõigest eelnevast lähtudes olen viimast semestrit koolis väga nautinud suuresti tänu intensiivsele saksa keele õppimisele. Ning seda, et saksa keelt õppida on mulle üldse võimalik, sain ma teada alles sisseastumisvestlusel! Minu enda plaan oli veidi teine, aga Jumala oma on alati parem.
Ainult vaatan ja imestan, kui ägedalt Jumal on minu ja saksa keele/Saksamaa lugu kirjutanud, tihti tõesti nii, et ma ise ei oleks neid võimalusi kunagi otsida osanud, Tema lihtsalt on andnud. Sel aastalõpul kogudusele oma lugu jutustades mõtlesin ise taas laiemalt saksa keele rolli peale oma elus ja äge on näha seda mustrit ning olen põnevil, mis sellest loost edasi kasvab, mis Jumalal veel varuks on.
Eva Sikemäe