1.mai 2016 Nelijärve puhkekeskuses, 3D koguduse väljasõit. See oli koht, kus said alguse kogukonnad ehk 3D koguduse vorm muutus selliseks, nagu me seda tänaseni tunneme (eelnevalt olid nö tavalised teenistused pühapäeviti + kodugrupid nädala sees). On olnud eriline privileeg olla kaasas läbi nende 5 aasta, erinevates rollides ja mitmes erinevas kogukonnas, kus isikkoosseis on aastate jooksul üsna palju muutunud. Kogukondade toimimise põhimõtted on aga jäänud samaks. 5 aastat samas vormis on vaid veidi üle 10 aasta vanuse koguduse jaoks pikk aeg. Eriti meenutades, kuidas algusaastatel pidevalt midagi muutus. Mäletan, kuidas pastor Jakob mitu aastat enne kogukondade tekkimist ühes kodugrupis toimunud vestluses kord poolnaljaga ütles, et 3D kohta võib öelda, et kui Sulle midagi [korralduses, välises vormis] ei meeldi, oota natuke, kindlasti midagi muutub.
Tagasi 5 aasta tagusesse hetke. Istusime Nelijärve järveäärses majakeses, kuhu me kogudusena nüüd enam ammu ära ei mahu. Pastor Jakob selgitas, mida me nüüd tegema hakkame ja miks ning jagas lühidalt protsessist, kuidas ta oli selle muutuse ellukutsumiseni jõudnud. Üks kogukondade süsteemile ülemineku suurimaid põhjusi oli, et me suudaks ja saaks keskenduda päriselt inimestesse panustamisele, mitte ei oleks fookus liialt palju tehnikal, ruumidel ja ürituste korraldamisel. Isiklikult usun ja olen näinud, et selles osas on kogukonnad tõesti oma eesmärgi täitnud. Kogukondade suurim tugevus on just see, et keegi, kes juba kohale on tulnud, ei saa jääda märkamata ja üksinda.
Praktilises mõttes nägi muutuse algus välja nii, et ette kutsuti 7 tulevase kogukonna juhid (enamasti 2 juhti ühe kogukonna jaoks). Seejärel paluti igaühel palvetada ja otsustada, kelle kogukonnaga tema soovib liituda ning minna vastava(te) juh(t)i(de) juurde. Mina olin nende seas, kes esialgu kahtlesid. Olles tol hetkel just välja tulemas oma teisest suuremast depressiooniperioodist, teadsin, et toetun oma elus liiga palju tunnetele ja vajan õppida rohkem mõistuse häält kuulama ja ratsionaalsusele toetudes tegutsema. See sai otsustavaks, et läksin Rando kogukonda, teades, et mul on temalt palju õppida. Sama kogukonna juurde otsustas tulla ka Meego (kes ei olnud esialgu isegi ametlikult juht). Selle eest olen Jumalale väga tänulik, sest hiljem sai Meegost minu elus väga oluline sõber ja toetaja, umbes poolteist aastat hiljem tohtisin ka ise hakata koos temaga kogukonda juhtima. See 2 aastat kogukonnajuhina kasvatas ja õpetas väga palju. Ühest küljest teise kogenud juhi eeskuju ja õpetussõnad, aga vähemalt sama palju need inimesed, kes olid mu kogukonnas. Paradoksaalselt olen kõige suuremad õppetunnid kogukonnajuhina saanud just nö keeruliste inimestega suheldes. Vahel nõutuks või kurvaks jäädes ja haiget saades, samas Jumala armu ja teiste juhtide tuge kogedes ning olulisi põhimõtteid õppides. Täna olen juba teist hooaega järgmises kogukonnas, kuhu Jumal mind edasi kutsus ja milles kaasa teenimise potentsiaal alles hakkab avalduma. Minu kogukonnajuhiks on taaskord Rando, seekord koos abikaasa Hele-Mariaga. Mul on jätkuvalt neilt palju õppida.
Selline oli minu isiklik sissevaade kogukondade 5.aasta juubelil. Lugusid on aga nii palju, kui on 3Dga kokku puutunud inimesi! Julgustan Sind meenutama ja jutustama ka oma lugu – sõpradele, perele, kooli-või töökaaslastele. Selle kaudu ehk võivad ka nemad saada osaks 3D koguduse loost!
Mina olen lugude inimene, aga keda hoopis numbrid kõnetavad, neile lisan lõppu pisut statistikat ka:
Aastal 2016 oli kogukondi 7, tänaseks 17. Samuti on aasta-aastalt kasvanud keskmine osalejate arv, st mitu inimest ühel pühapäeval kokku 3D kogukondades osaleb: aastal 2017 oli see number 78,27 inimest, aastal 2020 125,31.
Järeldus: Jumal tegutseb!
Olge hoitud!
Eva Sikemäe
1.mai 2021