Usukriis ja pettumine kristlastes

Ma sain paar kuud tagasi kõnetuse jagada, millises olukorras minu suhted kristlaste ja Jumalaga suve lõpul olid ning kuhu olen praeguseks jõudnud. 

Olen iseloomult pigem introvert. Neelan kõik kannatused endasse ning kui ma lõpuks vihast plahvatan, teeb see kahju nii mulle kui ka mind ümbritsevatele inimestele. Selleks, et keegi ei peaks kannatama minu vihapursete all, olen paar aastat teinud endaga rasket tööd, et ma suudaksin rahulikuks jääda ka pingelistel hetkedel. Kõrvalmõjuna on tulnud ka patsifistlikum mõttelaad, mis tähendab, et ma ise ei sooviks osaleda relvade ja füüsilise jõu sõjalises kasutuses. Eesti Vabariigi kodanikuna pean ma osalema ajateenistuses, aga kuna olen püüdnud ennast vägivallast distantseerida, siis pigem valiks asendusteenistuse. Kuna usklikel on võimalus ajateenistusest loobuda ja ühiskonnas põhjakihti aidata, siis küsisin Jakobilt abi. Jakob oli meeleldi valmis mind aitama, kuid ootas minult, et ma enda jaoks selgeks mõtleks põhjused, miks mulle ajateenistus ei sobi. Millegipärast jäi mulle meelde Jakobi negatiivne meelsus patsifismi osas, isegi kui ta tegelikult seda tunnustab. Kuigi ma mõtlesin asendusteenistuse teemadest edasi, jäi see mõneks ajaks tagaplaanile.

Suvel puhkasin ma kooliaastast Läti piiri ääres. Mulle tuli külla mu õepere koos vastsündinuga, keda ma ei tahtnud nakatada haigustega ning seepärast olin ka osadusest eraldatud ja saatanale ideaalne sihtmärk. Augustis hakkasin ma lugema Vana Testamenti, kuid kahjuks sattus just sellel hetkel ette koht, kus Jumal paneb proovile Aabrahami, küsides talt oma poega ohvriks (vaid usu proovile panemiseks, mitte tegelikuks teoks). Tollel ööl käis mu mõistuses mingi krõks, mis pani mind tagasi olukorda, kus ma pigem vaatasin maailma ateistlikust/agnostilisest vaatest.

Eelmise aasta septembris olin ma teinud aga ühe väga olulise otsuse - olla Jeesuse jünger. Mul tekkis küsimusi, miks ma üldse ristitud sain ning see oli üsna väsitav. Mul oli ka plaan kogudusest lahkuda ja lõpetada suhted kõikide kristlastega, et olla üksi ja saada endast paremini aru. Muidugi ma ei rääkinud ma kellelegi oma olukorrast, isegi mitte kõige lähedasematele. Kõige rohkem kahetsen ma seda, et loobusin Vedurist, valetades Jakobile, et Vedur segab minu õpinguid ülikoolis.

Ühel septembripäeval, kui sõitsin trammiga Tondile, nägin enda arvates Mihklit. Selle peale eemaldasin ma Messengeris bloki (mille olin temale ja teistele kristlastele pannud) ning uurisin, kas see oli tema, keda ma nägin. Selgus, et nad on hoopis Eliisabetiga kuskil reisimas. Jutt läks aga sealt muidugi usu peale ja siis ma tunnistasin talle oma seisust. Järgmisel päeval sain ma kokku Henri ja Jaanusega kontoris, et Jaanuselt laenatud raamat ära viia ja siis nelja tuule poole joosta. Aga millegi pärast jäin ma nendega istuma – ei rääkinud midagi, ainult kuulasin. Ja kui lõpuks mult midagi küsiti, siis jooksin teise ruumi nutma ja rahunema, kuna hingevalu võttis võimust. Siis ma rääkisin kogu usukriisi loo ära (kaasaarvatud asendusteenistusega seonduvad mõtted ja vestluse Jakobiga), kuid lisasin sinna detaile, mida ma täpselt ei mäletanud ja mis olid võimendatud, mitte tõesed. Kuna ma ei julgenud Jakobiga ise ühendust võtta, siis palusin Jaanusel talle minu eest kiri kirjutada.

Samal õhtul helistas Jakob mulle ning me rääkisime telefoni teel teel asjad selgeks. See teema jäi minus kripeldama kuni Piiblipäevadeni, mil üksteist näost näkku nägime, kuid nüüdseks on kõik lõplikult korras ning Jakob on mind nõustamas asendusteenistuse osas.

Kuna Facebook on selline meediaplatvorm, mis näitab üritusi, kuhu su sõbrad lähevad, siis avastasin Terminali avapeo, kuhu ma ka läksin. Minu eest palvetati seal ning tundsin, kuidas terve mu keha vappub ja uskmatuse lukud avanevad. Terminalil tegin ka otsuse minna Alfa kursusele, mida oleksin võinud juba varem teha. Tänaseks olen Alfa kursuse lõpetanud ning ma julgen seda soovitada kõigile. Lisaks unistan ma jälle tulevikus ka Vedurisse, KUSsi, TCMi ning Tartu Ülikooli teoloogiaõpingutele minekust. Olen saanud ka selguse bussimisjoni osas, milles Jumal mind aastaid juba kutsunud on. Usun, et parim on alles ees ning rõõm on ka sellest, et mul on head suhted Jakobi, Mihkli ja teiste koguduse inimestega.

Jan, detsember 2018