Triinu lugu

Ma olen kasvanud peres, kus ema ja vanaema käisid koguduses ning seetõttu käisin juba päris pisikesest peale pühapäevakoolis. Olen väikesest peale uskunud, et Jumal on olemas, kuid mul ei olnud aimugi, kui reaalne tema olemasolu on, kuni hetkeni, kui olin oma elu vägagi keeruliseks elanud (tarbisin alkoholi, pidutsesin, valetasin vanematele jne.) ning sõbrannadega Kärdlas noortekale läksin. See oli 2010. aasta alguses. Kuna peale minu, Anete ja Susanna kedagi seal polnud, siis nad palvetasid minu eest ning ma tundsin, kuidas Jeesus vabastas mind koormast, millega ma ise enam toime ei tulnud. Õhtu läbi olin pisarates ja palusin, et Jumal andestaks mulle, kuigi ma teadsin, et Ta on seda juba teinud.

Sellest hetkest peale on Jumal mind tohutult muutnud – ma olen muutunud sallivamaks, hoolivamaks ning ma tahan alati, et teistel kõik hästi läheks. Muidugi ei ole see tee koos Jumalaga olnud lihtne. On olnud kiusatusi ja alati ei ole ma suutnud olla tugev ja neile vastu astuda. On olnud inimesi, kes mind imelikuks ja usuhulluks on pidanud. Kuid see kõik on tühine, kui ma mõtlen, et Jumalaga koos on alati huvitav ning Teda usaldades läheb elus ikka kõik nii, nagu minema peab. Jumal ei lase kunagi mu ellu tulla millelgi, millega Ta teab, et ma hakkama ei saaks. Juba 4 aastat seda teed koos Jumalaga käies olen leidnud endale imelised sõbrad, imelise koguduse ning võrratu kodugrupi.