Sügavas eksistentsikriisis hakkasin tarvitama narkootikume

Mina olen Kevin ja olen üsna värske kristlane, alates eelmisest sügisest. Ma tulen kogudusse sellisest maailmapildist, mida ei koge päris igaüks, eriti nende seast, kes on pärit kristlikest perekondadest ja üles kasvanud keskkonnas, kus on n-ö kõik korras.

Mu vanemad lahutasid, kui ma olin vaid 6-aastane. Mingit erilist märki see algselt külge ei jätnud, aga omajagu pahandust olen küll teinud ning ilmselt mõneti seepärast, et minus oli palju lukustatud viha ja ängistust. 10-11-aastasena varastasin oma tolle aja sõprade tagant umbes 1100-1200 krooni, mis oli omal ajal üsna kõva kopikas. Seda ei teinud ma küll üksi ja sellest saadi õnneks teada ning mu kahetsus oli väga suur (tean, et siin oli mängus Jumala käsi).

Umbes aasta hiljem sai emal minust mõõt täis ja kuna tal oli kasvatada veel kaks last, siis saatis ta mind isa juurde Iirimaale. Tulin sealt kolinal pärast ühte aastat tagasi Eestisse ning suundusin viieteistkümnendasse eluaastasse, kus mul oli esimene tüdruk ja seksuaalsuhe. Eks ikka - mis pole Jumala loodud, see ei püsi, ning katkisele suhtele järgnes sügav depressioon. Täielik madalseis.

Mu ema on peaaegu terve elu tegelenud kaartide ladumisega ja kellele ei meeldiks ''tulevikku'' teada saada, eks? Peale esimest suhet tekkis mul samuti ind ja soov sellise asjaga tegelema hakata, kuigi kaartide ladumine tundus minu jaoks tühisena. Sukeldusin maailma, millest ehk kristlane hoiduks - õige kah! - aga siiski tuleks seda jagada. Tegelesin mingil määral nõiakunstiga, lugesin aeg-ajalt mingeid esoteerilisi ja okultistlikke raamatuid. Ma püüdsin saada oma elu, ja võib-olla ka teiste elude üle kuidagi mingit võimu. Peale veidraid suhteid ja kogemusi, sügavas eksistentsikriisis tekkinud olukorras hakkasin tarvitama narkootikume.

Kuna olin selline nagu ma olin, nn võlur, siis ma kasutasin narkootilisi aineid rohkem eneseteostuseks, mitte niisama mõnu pärast. Ikka oli soov areneda kõrgemale-kaugemale, mingil hetkel oli asi nii hull, et tegin midagi, mida polnud soovinud eales teha - LSD. Mul ei olnud midagi kaotada - mis mõte on elul, kui on vaja tegeleda mõttetute asjadega. Mu maailm oli täis küsimusi ja väärastunud vastuseid mõnedele neist; minu maailmale andis voolu vaskplaatidest ja klaasist koosneva arvutaja virtuaalreaalsus.

Siinkohal tasub mainida, et mu maailmapilt ei koosnenud üldse kristlusest ja ma ei olnud seotud sellega mitte mingil moel. Viimses ahastuses sekkus mu ellu Jumal. Ehkki ainete mõju all, nägin inimkonna loomislugu, kuidas Eedenis käisid Aadam ja Eeva, kuidas madu neid eksitas ja kuidas Jumal sajatas meid, inimesi. Segadus. See viskas mind täiesti korrast ära, no miski ei olnud loogiline, kõik oli nii lahti kui üldse olla saab.

Hakkasin uurima seda kristluse-värki, kohe mitmes erinevas spektris - õnneks tänu Jumalale ei olnud ma üksi! Nimelt oli mulle suureks abiks usus kasvamise osas ja üldse toeks olemises üks sõbranna, kes tuli usule ka umbes samal ajal. Siinkohal tahaksin Sinu südamele panna, et tegelikult peame väga üksteist toetama, eriti kui kellelgi on raskused. Palve kui selline on tohutult-tohutult suure jõuga, eriti, kui teed seda puhta, siira südamega.

Siiski oli peatselt mul ometi kõike liiga palju ja kõik käis taas üle jõu. Ilmselt jätsin Jumalaga osaduse kõrvale ja proovisin rakendada jälle omaenda jõudu. Läksin taaskord valele teele. Mitte kaua peale ristitud saamist, kui läksin oma uhkusest ja eneseteadlikkusest tulenevalt uuesti kanepit suitsetama, sekkus  minu ellu konkreetselt Jumal. Tol ööl andis Ta mulle väga selgelt ja valju häälega kogu hingele mõista, et selline tee viib otsejoones hukatusse, põrgusse. Aga vaadake - lugege siit välja seda, et Jumal ei jätnud mind! Ta võitles minu eest edasi, ei lasknud mul uuesti enam minna halvale teele, vaid suunas ja juhatas. See oli küll minule ebameeldiv, kohati isegi valus, aga välja teenitud ja asja eest. Tema hääl suunas mind enda poole, Headuse poolele, sinna kus on Tema valgus.

Ma küll arvasin end uhkuse ja valede teel käies valgustatud olevat, aga sel hetkel, kui võtsin Jeesuse tegelikult oma südamesse ja palusin, et mu silmad avataks, ma avanesin ja nägin maailma pöördeliselt teistsugusena ja eriti "enda valgustatust" hoopis teistsugusena kui arvasin seda olevat. (Vt ka Lk 11:35)

Siinkohal saangi tunnistada, et Jeesus ON valgus! Tema ON tõde, mis tuli maailma, ja ainult läbi Tema võib pääseda taevariiki ning maitsta vaimusööki ja -jooki! (Vt ka Johannese 6:35)

Nüüdseks olen kohtunud paljude huvitavate jumalameeste ja -naistega, kellest alati kohe kiirgab Jumala valgust ja soojust ning armastust. Vahet ei ole, mis olukorras nad on, sest kui on usk Jumalasse, pole miskit, mis oleks ületamatu. Ja teate, Jumal on lubanud, et kui Sa otsid taevariiki, siis kõik, mida Sa sinna jõudmiseks vajad, annab Jumal Sulle. Seega vaid küsige ja usaldage Teda, nii see tõesti on! Taotle Jumala poolt vaimuande - need on olemas, need on väga reaalsed ja üldsegi mitte kättesaamatud. Jumala soov on neid meile jagada, kuid selleks pead Sa Teda esmalt usaldama – ja Ta õnnistab Sind! Seega, mu kutse on, et Sa püsiksid õnnistatud Jeesuses Kristuses ning hoiaksid pilgu igal hetkel Jumala poole! Ta kuuleb ja näeb - usalda Teda, kelle käes on kõik Sulle vajalik ja rohkem veel!

Kevin 2016