Aasta tagasi olin oma kalli sõbranna Helisega Port Noblessneris PP 40 (Piiblipäevade festival 2018 - toim) avaõhtul, kus laususin esimest korda oma sõnadega, et Jeesus on minu Päästja ja kuningas. Ma võtsin Jeesuse enda ellu vastu ja saan nüüd öelda, et see on olnud tõepoolest minu elu parim otsus!
Kui meie elus on taolised verstapostid, on hea mõelda möödunud ajale. Selleks poleks vist ilusamat hetke kui aasta hiljem taas PP festivali laval. Alates tollest hetkest Port Noblessneris nimetasin ennast suure rõõmuga kristlaseks. Viimane aasta on olnud erakordne. Ma olen õppinud tundma Jumalat ja tema tegutsemisviise, saanud kogeda tema üleloomulikku armastust, kuid läinud läbi ka mitmetest õppetundidest ja noomimistest. Selleks et kõik, mis ma teen, austaks Jeesuse nime.
Võin kinnitada, et mu elu on täielikult muutunud. Mul pole olnud kunagi varem tervemaid sõprussuhteid kui nüüd, kus olen ümbritsetud paljudest toredatest inimestest meie armsas 3D koguduses. Paar kuud peale Jeesuse oma ellu vastuvõtmist sain ma ristitud samas koguduses, oma inimeste keskel.
Jumal on teinud mu elus ebamaiseid asju. Seda kõike sõnadesse panna on raske, sest Jumala vägi on hoomamatu. Ainult seitse kuud pärast seda, kui ma PP festivalil kristlaseks sain, andis ta mulle võimaluse teenida kaasa sel aastal PP festivali korraldusmeeskonnas sponsorlustiimi juhina. See on osutunud küll aasta suurimaks väljakutseks, aga samal ajal ka suurimaks õnnistuseks. Minnes ajas natuke tagasi, ei pidanud kõik alguses üldse nii minema. Sponsorlustiimil oli aasta alguses juht tegelikult juba olemas ja ma ei osanud isegi mõelda, et võiksin festivalil kuidagi kaasa teenida. Ühel hetkel aga, umbes aprilli keskpaigas, tekkis mul ootamatu soov koguduses rohkem kaasa teenida. Sõbrad tegid nalja, et Jumalale meeldib tavaliselt niisugustele palvetele v ä g a ruttu vastata. Mõni aeg hiljem istusin oma armsa sõbranna Meriliniga Tallinnas Living Room'i kohvikus. Ühel hetkel jagas ta mulle, et tal on järsku kasvanud kohustused nii üle pea, et ei tea, kuidas ta need kõik ära teha jõuab.
Nende hulgas PP sponsorlustiimi juhtimine. Ma ei tea, kuidas Jumal teile väljakutseid esitab, aga tol hetkel näitas Jumal näpuga olukorrale ja ütles, et ma teeksin Merilinile ettepaneku see kohustus enda peale võtta. Ma ei olnud kunagi varem sellisel kujul ja nii suures mastaabis tiimi juhtinud, veel väiksem oli minu kogemus sponsorite leidmisel. Aga juba aprilli lõpus kirjutasin esimest korda festivali peakorraldajale Tuulile kirja. Edasi oli asi selge – nüüd vastutasin ma PP festivali sponsorlustiimi eest. Minu ärevus oli algul tohutu, aga sealjuures ka põnevus, sest ma ei suutnud uskuda, olin ju olnud kristlane ainult natuke rohkem kui pool aastat.
Jumal tahtis mind kasutada eriti sellepärast, et kogu oma teadliku elu olen tegelenud ainult kunsti ja muusikaga. Ärevus kasvas aga veelgi juulikuus, kui hakkasin tundma, et see amps on justkui liiga suur ja ma ei jõua sellest läbi närida ega ole piisav, et inimesi juhtida. Ma ei saanud siis veel aru, et tegelikult oli asi hoopis selles, et mind hakkasid kimbutama valusad mälestused gümnaasiumi ajast. 11. klassis olin ma õpilasesinduse president ja juhtisin samuti tegelikult ühte väga suurt noortetiimi. Terve 11. õppeaasta on aga jätnud minusse sügava haava, sest asjad ei läinud üldse nii, nagu ma oleksin võib-olla ise soovinud. Me pidime korraldama suurt kevadballi, aga paljud asjad läksid korralduslikult halvasti. Liiga palju oli meeskonnasisest petmist, valetamist ja ässitamist. Minuga käituti halvasti, enda kohustused jäeti täitmata ja kõige tulemus oli suur läbikukkumine. Tol hetkel näis juhtunu mulle lausa katastroofina, sest see laastas tõsiselt nii minu füüsilist kui ka vaimset tervist. Kui kõik läbi sai, olin kindel, et ei juhi kunagi enam ühtegi tiimi, sest ma ei ole selleks piisavalt kompetentne. Tulemused olid ju näha.
Täna olen ma olukorras, kus Jumal on pööranud kõik ümber. Ma olen viis kuud saanud juhtida imelist tiimi niimoodi, et Jumal on kustutanud igasuguse hirmu ja häbi ning kahtluse olla juhiks teistele inimestele. Ma arvasin, et minu koht on ainult klaveri, kitarri ja mikrofoni taga, aga Jumal on näidanud mulle, et see ei ole üldse nii.
Armas noor, esiteks võib sinus peidus olla palju rohkem, kui sa arvad. Lihtsalt palu Jumalat ja kuula teda, et ta võiks sulle seda näidata. Teiseks, Jumalaga ei ole mitte ükski halb kogemus ja läbikukkumine ületamatu, sest ta saab kõik ümber pöörata, suuremalt ning ilusamalt, kui sa võib-olla täna oskad ette kujutada.
Julgustan sind kodugrupis või kogukonnas teistele oma lugusid jagama. Oma läbikukkumistest, kus Jumal on sind juba aidanud, või kui sa igatsed vabanemist. Ma usun, et see saab toimuda!
Hele-Mai Piiblipäevadel (PP festivalil) sügisel 2019