Augustis 2017 sain kristlaseks, enne seda kokkupuudet kristluse või kogudusega ei olnud. Vanemad ei ole kristlased: ülestõusmispühad olid pigem munadepüha nime all ja jõulude ajal olid kingid tähtsamad. Küll käisin kristlike põhimõtetega koolis, aga seal ka asjast väga aru ei saanud. Enne seda, kui sain kristlaseks, oli elu päris karm, raske ja kannatusi täis. Kodus olid päris suured pinged, mu kaal langes ja mul oli depressioon, mille tõttu jäi ka kool pooleli. Sattusin haiglasse, tekkis toitumishäire ja teiste inimeste sõnul muutusin ma “energiavampiiriks”, nad ei tahtnud enam väga minu ümber olla. Ma otsisin erinevaid lahendusi: käisin sensitiivide juures, tegin reikit ja kandsin kristalle taskus kaasas. Ma otsisin mingisugust imelist tervenemist või lahendust, aga siis leidsin Jeesuse. Või õigemini: Jeesus leidis minu. Ta tuli minu juurde. Ta ootas mind igal pool kuhu ma läksin.
Ma tahan tuua välja need viisid, kuidas Ta lähenes mulle. Võib öelda, et Ta võttis täielikult juhtimise üle. Esimene kokkupuude oli mu kodutänaval, kus ma läksin kohalikku hotelli. Seal töötas Raido, kes on ka jõudnud kogudusse. Parasjagu vestles ta ühe naismisjonäriga Hiinast. Tema kaudu leidsin ma oma esimese koguduse Elu Jõe koguduse Narva maanteel, kus on ameeriklasest pastor. Üsna pea sain ka ristitud.
Siis ühel suvalisel õhtul läksin Kadriorgu, oli ilus ilm. Seal nägin üht vanemat meest oma koeraga. Tegin suu lahti ja ütlesin talle “tere”, pärast mida jäin ma lõpuks tema juurde viieks ööks – ta oli kristlane, kellel oli väga raudne usk. Tema kaudu sai algus üks suur kogudus, The Church of God, milles on üle tuhande inimese Ameerikas ja Euroopas. Ta hakkas palvetama minu eest kolm korda päevas. Ma arvan, et see tegi suurt tööd minus.
Samal ajal soovitas vanemast prouast naaber mul minna Oleviste noortekale, kus ma olen sellest ajast saati käinud iga reede. Siis läksin ka ühel päeval Eesti teise otsa Valgasse ühe tuttava kaudu. Seal oli üks mees, kes oli ennast täielikult eraldanud muust maailmast ja keskendunud erinevate usundite ja ka Piibli uurimisele. Ma ei teadnud seda enne kui ma kohale läksin. Kõige taustaks oli mul iPod, kust mängis raadio, millest hakkas ühel päeval maagilisel kombel mängima Raadio 7.
Ehk siis igalt poolt tuli seda.
Lõpuks jõudsin ma ka 3D kogudusse. Üks terapeut soovitas – ütles, et sealt saab abi. Ma teadsin, et Arpad on seal. Arpad oli vanasti mu klassivend, helistasin talle. Temalt sain ka oma esimese Uue Testamendi. Varsti peale seda oli ka Valtriku poolt korraldatud meeste üritus. Läksin sinna kohale, mind võeti seal ilusti vastu ja juba nädala pärast läksin ma Tartusse. Uuesti haiglasse, sest mu kaal oli väga palju langenud – kahe aastaga 30 kilo. Varem mängisin jalkat ja tegin sporti. Lahe on ka see, et 3D on Tartus. Kevin võttis kohe ühendust seal olevate vendadega. Seejärel tulid Villem ja Artur mulle külla. Villem hakkas seejärel iganädalaselt külas käima ja Piiblit õpetama. Ühesõnaga juhtis ja pühendas oma aega täiega. Minust ei olnud küll kõige paremat vestluskaaslast talle, aga siiski ei keeranud ta mulle selga ja jüngerdas mind. Ma olin seal haiglas kolm kuud. See oli päris raske aeg, see ei olnud kõige meeldivam koht. Need on sellised osakonnad, kus on depressioonis noored. Rando tuli ka sinna vahepeal külla ning oli ka teisi 3D noori, kes külas käisid. Ka Meego tuli sinna ja palvetas mu eest. Niisiis ma vaikselt tervenesin seal, lõpuks võtsin kaalus juurde kümme kilo. Ma arvan, et see ei olnud ainult kartulist ja kastmest, see oli ka Jumala töö.
Haiglas oli teisigi kristlasi: mul oli üks kristlasest palatikaaslane. Ta oli minust paar aastat noorem, aga tal oli väga suur usk. Ta palvetas iga õhtu põlved maas ja luges iga hommik Jumala Sõna. Temalt õppisin ma palvetama. Seejärel ühinesin ma Maidede kogukonnaga, mis sai päris lähedaseks mulle.
Varsti sain ma haiglast välja ja läksin tagasi Tallinnasse, kus ühinesin Kevini ja Kontuste kogukonnaga. Christopher on minusse väga palju aega panustanud rakugruppi koos tehes, sealt on palju abi tulnud. Ma olen õppinud igapäevaselt oma mured Jumala ette tooma ja palvetama erinevates olukordades.
Mida elu kristlasena tähendanud on ja mida see on muutnud? Kogudus on üldse kõik, mis mul on. Ma olen kokku kasvanud sellega, ma ei ole päevagi sellest lahus olnud. Kristlased üldse on selline omaette rahvus või riik – teistmoodi, kui tavalised eestlased. Alustavad vestlusi alati esimesena, naeravad suvalistes olukordades ja armastavad sind isegi siis, kui Sa ei taha, et Sind armastataks. Varsti tekkis mul ka uus võimalus kooli tagasi minna, kammerkoori samamoodi. Need laulud, mida me kooris laulame on enamasti ülistuslaulud, mida olen õppinud uue pilguga vaatama.
Jumal juhib igapäevaselt: väikseid tegusid, juhib kokku mingite inimestega. Tartus olles tundsin ma väga tugevalt Püha Vaimu kohalolu. Tundsin, et miski juhtis mind. Nüüd saan ka perele usku tuua, palvetada nende eest. Kui algul Villem mulle “Sõna” andis (väike valik Piibli raamatuid – toim.), siis nüüd jagan ise ka neid meelsasti. See on väga hea koguduse vendade osas, et nad ei jäta sind ripakile kuhugi, vaid võtavad ikka ühendust sinuga ja hoolivad väga.
Nüüd tahaks ka ise Jumala abiga muuta maailma paremaks. Ma oskan nüüd ka väärtustada oma elu, mille eest tahan tuua kogu tänu Jumalale. Ma ei oskagi enam ilma Temata elada. Olen vabanenud ka nendest negatiivsetest mõtetest, tunnetest, emotsioonidest, piirangutest. Teiste sõnul ka kiirgan rõõmu võrreldes varasemaga. Olen leidnud sihi.
Andree, aprill 2018