Kõik algas eelmisel aastal, kui ma kolisin Pärnusse ja läksin uude kooli. Ma leidsin kohe alguses seal endale hea sõbra, kellega sain kõigest rääkida. Mingi aeg hakkas uus klass mind kiusama ja see on lihtsalt uskumatu, kui madalale nad mu enesehinnangu langetasid. Varsti hakkasin lohutust otsima enesevigastamisest ja lõpuks veetsin kõik vahetunnid kuskil klassist eemal või psühholoogi juures, sest see oli kohutav, mis nad minuga tegid.
Vaatamata kõigele ei jätnud see hea sõber mind kunagi üksi ega tõuganud mind eemale. Mõne aja pärast kutsus ta mind kogukonda ja kohale minnes imestasin, et wow, kui ägedad inimesed siin on. Mida rohkem ma kogukonnas käisin, seda rohkem mõtlesin ka Jumalale ja õppisin Teda vaikselt tundma. Lõpuks jõudis kätte Võimaluste Festival ja sinna kohale jõudes oli kõik nii tore ja hea.
Ühel õhtul, kui toimus ülistus, siis ühe kindla laulu ajal, ühes kindlas kohas juhtus minuga midagi. Seda on põhimõtteliselt võimatu sõnadesse panna, mida ma tundsin. See oli selline meeletu rõõm, mida ma isegi ei suuda kirjeldada. Kui lavale kutsuti inimesed, kes on võtnud vastu otsuse elada koos Jumalaga ja saada kristlaseks, siis mõtlesin, kas lähen ka või ei ehk siis, kas ma võtan vastu selle otsuse või ma ei võta. Sain aru, et see ongi see asi, mida ma peaksin tegema – võtma vastu selle otsuse, mida ma ju ise tõesti ka tahan. Ma läksin sinna lavale ja sain päästetud.
Viimasel hommikul ristimisteenistuse ajal mõtlesin, et milleks seda ristimist veel vaja on, ma ju juba olen kristlane. Natuke hiljem, kui oli kogukonna aeg, sain palju paremini aru ristimise tähendusest – see ongi tunnistus kõigile, et Jeesus on minu Päästja ja ma tahan Temaga koos oma elu elada. Koguduse 8. aastapäeva väljasõidul sain ma ristitud! Kooliga mainitud probleemid on tänaseks lahendatud ja pärast päästetud saamist olen ma kogu aeg rõõmus. Loodan, et see rõõm ka jätkub! Kui ma juba alustasin oma elu Jumalaga, siis tahan teha ka järgmisi samme.
Angela 2018