fbpx Mis on elu mõte? | 3D kogudus

Mis on elu mõte?

 

Tere, ma olen Marge. Ma olen 20-aastane ning kaks ja pool aastat tagasi andsin ma oma elu Jumalale. Tean, et minu vanad sõbrad mõtlevad minust, et olen lihtsalt kergeusklik ja pöörasin ära või, et tore, et ta endale selle teema leidis. Muigan alati, kui keegi nii ütleb. 

Mul oli tõesti pealtnäha kõik olemas: armastavad vanemad, toredad õde ja vend, väga palju sõpru ja koolis läks hästi, jamasid polnud ka endale kaela tõmmanud, kuid miski oli siiski puudu. Tihti öeldakse, et minu lugu on teistmoodi, sest ma ei tulnud läbi suurest katastroofist ja Jumal ei päästnud mind mustast august. Ma ütleksin, et see on tõesti tõsi- mul oli väga tore elu ja teadsin alati kuidas sõpru valida, ma ei olnud liiga kergesti mõjutatav. Olin väga umbusklik inimene ja mulle andis eluks jõudu “lahe olemine”, peod; tähelepanuallikad nagu poisid ja komplimendid sotsiaalmeedias, tegelikult ka teiste maha tegemine.

Vahepeal puutusin aga kokku ka inimestega, kes elasid hoopis teistsugust elu. Mul olid sõprade seas mõned kristlased. Ma ei mõistnud kunagi, kuidas nende elud sellised saavad olla. Teevad omast vabast ajast kirikutööd, panustavad kõige juures veel oma rahaga ja on lisaks õnnelikud ja armastavad ka.

Mingil määral olin kade, sest olin juba selles vanuses, kus eksistentsiaalsed küsimused hakkasid kummitama ja ei näinud enda elul erilist väärtust. Mis on siis elu mõte? Miks ma olen siin?  Mul on küll tore ja nii, aga mis edasi? Kas see ongi kõik? Ma polnud ju tegelikult väga õnnelik ja minus polnud seda elujõudu, minna maailma avastama või õppida midagi väga keerulist, et siis hiljem jõukas saaksin olla. Ma kuidagi ei rahuldunud selle mõttega, et mu elu saabki olema selline üksluine, ühest suhtest teise hüppamine ja ilma sügavate eesmärkideta. Ma ei jõudnud enam teistest ainuüksi taga rääkida, sest sellest ei saanud kunagi küll. Täielikku rõõmu polnud kuskilt näha, ainult selline hetkeline. Mõtlesin, et küllap pean minagi terve elu katkises suhtes olema, leppima truudusetuse ja alkoholismiga, sest see on ju Eestis nagunii kõigil nii.

Alguses mul ei olnud väga lihtne Jumalasse uskuda, uskusin pigem nendesse ‘’reeglitesse’’ ja tõotustesse, mille kohta kuulnud olin. Nägin kuidas mu uute sõprade elud toimivad, eriti suhted ja siis ma tundsin suurt igatsust lõpuks iga päev. Ma arvan, et kristlane olla ei ole kerge, see pole nõrkadele. Ma arvan, et kristlane olla tähendab pidevat pühendumist. Kui tagasi vaatan, siis näen kui suur kutse mul oli, ma lihtsalt ei andnud alla. Käisin tegelikult koguduses 8 kuud võideldes kriitiliste küsimuste ja kahtlustega.  Teadliku otsuse tegin tütarlaste konverentsil Filter, kui olin kindluse südamesse saanud, kui olin korduvalt endalt küsinud, kas ma päriselt ka usun? Teades, et siit algab mu uus elu, tegime koos Ireni ja Liisiga päästepalve ja paar kuud hiljem sain Emajões ristitud.

Mul on siiani raske uskuda, et just mina sain sellise kutse tulla usule. Miks mina? Ma arvan, et ma olin piisavalt julge, et anda midagi ära, mis on normaalne. Alguses oli raske, sest kartsin, et jään kristlasena üksikuks ja jään ilma pidudest, kus see kõige lahedam toimub. Samas on hea, et mul oli julgus teha 180-kraadine pööre ilma kartuseta, mida mu sõbrad minust arvavad. Isegi kui vaatavad viltu, mis siis? Äkki on selles kõiges ikkagi midagi positiivset? 

Ma arvan, et mul oleks enda loost veel väga palju rääkida, kogu sellest protsessist, kuid kõige tähtsam on see, et ma olen täna siin, saanud üle oma hirmudest ja olen leidnud perekonna koguduse näol, kaaslase enda kõrvale, eesmärgid ja usun, et mu süda on pöördunud. Aitan nii palju kui jaksan ja ennekõike teen tööd endaga, et teistel oleks meeldiv minuga siin maailmas koos elada.

Marge, jaanuar 2020