Olen Jeesuse järgija ja 3D koguduse liige detsembrist 2015, kui mind ristiti Nelijärvel. Olen osa Kontuste kogukonnast ja Jumalale tänulik, et minu ümber on perekond.
Olen pärit mittekristlikust perekonnast ja enne Jumala tundmist oli mu elu üpriski karm. Lapsepõlve jäid koolivägivald, vanemate lahutus, onu läbikukkunud äri, mis laastas meie perekonda rahaliselt. Olin väga üksildane ja kurb. Käisin palju kordi psühholoogide ja psühhiaatrite juures käitumishäire pärast. Tänaseks olen saanud selle enam-vähem kontrolli alla, aga sellega tuleb igapäevaselt tööd teha.
Üks asi, mida ma väga hindan, on sõbrad ja suhted. Põhikooliajal oli mul mingi periood ainult üks sõber. Mu täditütar kutsus mind kord kord Cruxi kontserdile Rannamõisa kirikusse, kus oli samal õhtul ka noorteõhtu. Sain sealt uusi sõpru, käisin edaspidigi noorteõhtutel, Jäpe noortefestivalil ja Alfa kursusel. Sain teadmisi Piibli ja Jumala kohta. Minu usk polnud tugev, aga teadsin, et olen mingi eesmärgiga loodud siia maailma.
Vahepealsed aastad käisid üles-alla minekutega, 2014. aasta sügisel läksin ajateenistusse Võrru. Seal kadus kõik kuniks üks inimene kutsus mind 3D koguduse teenistusele Prive klubis. Hakkasin uuesti otsima Jumalat, aga väga tihti tuli negatiivne olukord ellu ja minu enesevalitus kadus ja siis ei suutnud ma ka abi vastu võtta. Lasin ennast tihti teekonnalt eemale juhtida (alkohol, suits, pornograafia, ropendamine). Olin mingi periood selles ja ei tundnud rõõmu, eluisu kadus tihti, aga Jumal ja sõbrad ei jätnud mind, vaid olid kõrval. Kukkusin ja tõusin.
Päev, mil Jumala vastu võtsin oma ellu, oli novembris 2015. Minus oli üleloomulik rõõm, mida ma polnud varem kogenud. Detsembri lõpus aastavahetuse üritusel Nelijärvel küsis Mihkel, kas tahan saada ristitud. Vastasin JAH ja arvasin, et ikka soojas vees ristitakse, aga ei. Sain teada, et järves tuleb ristimine ja järgmine hommik oli üllatus – jääkirme järveveel. Aga see on parim otsus, mille ma teinud olen. Pärast seda hakkas Christopher jüngerdama mind ja liitusin tema kogukonnaga.
Mõne aja pärast tuli uus suur langus. Tahtsin kõik nurka visata ja otsisin maisetest asjadest rõõmu. Kuni oma esimese Võimaluste Festivalini 2016 olin augus. Esimesed päevad festivalil olin eemal ja vaidlesin inimestega. Olin Jumalale peale pahane. Viimase õhtu ülistuses tundsin rõõmu ja rahu. Pärast VF-i olin umbes pool aastat tõusuteel, aga siis tuli kopsupõletik ja kolm nädalat kodus olemist mõjus laastavalt. Usk kadus ja olin masenduses, depressioonis. Mingi aeg olin jälle selles perioodis, aga Jumal kandis mind kätel ja olin rakugrupis, kogukonnas tagasi. Järgmisel VF-il räägiti juhtimiskool Vedurist ja minu käest oli mitmeid kordi küsitud, et kas tahan minna, aga alati leidnud vabanduse mitte minna. Seekord tuli südamesse, et minna ja õppida.
Möödus aega, jälle tõusud-mõõnad. Pidin minema reservõppe kogunemisele. Raske aeg oli olla kogudusest ja sõpradest eemal. Pärast tagasitulekut tekkis suur ükskõiksus kõige vastu, Jumala vastu ka. Rünnakud ja maised igatsused tulid. Olin pettunud endas, kuhu ma oma eluga jõudnud olin. Umbes kolm kuud oli langusperiood.
Olen hakanud mõistma, et tunded muutuvadki – küll hea aeg ja halvem aeg, aga see ei tohiks mu elu materdada. Kiusatusi on mitmetes valdkondades ikka, aga kui kukun, TULEB UUESTI PÜSTI TÕUSTA! Alles hiljuti alistusin täielikult ja andsin kõik oma elu valdkonnad Jumalale üle, sest Tema on Kuningas ja kõik on võimalik Tema käes.
Minu üks raske otsus oli kogu minevik üle anda Jumalale, sest arvasin, et see kisub mu haavad lahti. Palvetasin: „Võta minu minevik enda kätte, Sina oled näinud seda ja tead kõike. Paranda mu haavad ja anna lohutust.“ See parandamine ikka veel toimub, tunnen oma elus iga päev rohkem rõõmu. Minu mineviku mõjutusi ja olukordi pole võimalik küll inimlikult ära unustada, aga õpin neid kogemusi hindama ja elama koos nendega. Jumalal on parim plaan minu elu jaoks.
Jumal on minuga orus ja mäel, heas ja halvas. Minu mõtted ja tunded võivad kõikuda, aga Jumal on muutumatu ja saan alati Temale toetuda, igas olukorras. Tänan oma kogudust, kogukonda. Tänan Henrit – mu parimat sõpra, kes on kannatanud minu vaidlusi ja toetanud-aidanud igas olukorras ning Christopheri – mu kogukonnajuhti, super sõpra ja venda, kes on alati julgustanud mitte alla andma.
Julgustan teidki Jumalat otsima rohkem, sest Tema on ustav ja Tema armastus meie suhtes ei kuku läbi. Olen mitmeid kordi oma elus Jumala nurka visanud ja Ta pole seda väärt olnud. Püüelge Jumala suunas iga päev, sest Tema annab rahu, kindluse ja tunnetuse oma elus õigeid valikuid teha. Jumal on ustav.
Mart, august 2018