Miks peaksin naudingutest loobuma?

Olles kristlane, leidsin ma, et ei ole leidnud aastaid sellest usust rõõmu saanud. Ära saa valesti aru. Ma sain sellest ikka midagi, aga need asjad olid enamasti kadunud järgmiseks kolmapäevaks ja siis jätkus tavarutiin. Samas olin teadlik sellest, et suhe Jumalaga ei ole saamiseks, vaid andmiseks. Tundsin rohkemal ja vähemal määral, et see ei ole ikka vist päris minule. Ma ei leidnud, et see oleks mind õnnelikuks teinud. Kuni jõudis kätte eelmine aasta.

Vahetasin linna, hakkasin uues kohas õppima, sain uued sõbrad. Kiindusin kenasse tüdrukusse. Ootasin mingit täidet, mingit sihti, mingit juhtivat jõudu oma igapäevaelus Jumalalt, aga ma ise ei panustanud sinna midagi. Üks hetk aga see sai mulle arusaadavaks. Ja ma tundsin ennast väärtusetuna. Ma olin kristlasena nii palju näinud, tundnud ja lugenud, kuidas Jumal vääriks meie kogu tähelepanu ja elu - kuidas ma küll võiksin talle ennast anda täielikult. Aga ma ei andnud, sest mul oli liiga palju asju, millest ma ei tahtnud loobuda.

See jätkus kuni üks hetk ma kõndisin oma endisesse töökohta. Tolleks hetkeks ma olin usust nii võõrandunud, et mõtlesin endamisi sõjakooli kõrval: “Palju lihtsam oleks usust lahti öelda”, aga see mõte oli nii hirmutav, kuna see viis mind järgneva mõtteni, et siis ei ole sel elul enam üldse mõtet. Ma kartsin seda mõelda ja hoidsin Jumalast kinni nii vähesel määral, kui võimalik, aga peaasi, et ma teda päris ära ei kaotaks.

Tuli üks laager, kus ma olin lubanud minna, just nimelt eelmainitud neiu pärast. Ma olin nii kaugel oma mässumeelsusega, et läksin kohale ja kõik see vaimulik jutt kõlas mulle otsekui klaasi taga summutatud lausejupid või nagu matemaatikatunnis täiesti arusaamatud kontseptsioonid. Esimene laagri hommikul ma murdusin. See oli nii naeruväärne viimane piisk karikasse, et ma ei pelga, kui sa naerad ekraani taga, sest mina naeraks. Mulle öeldi, et ma norskasin öösel.  

Ma purunesin, ma lõhkesin, kõik mu fassaad varises. Ma pidin lihtsalt pingutama, et mitte nutta. Ma pidin veel rohkem pingutama, et naeratada. See lumepall oli veerema läinud ja ma ei näinud viisi, kuidas seda peatada. Peas tiirles: “Nemo, sa oled väärtusetu, sa oled mõttetu, sa oled saast, sa oled maa kõnts. Sa arvasid, et sa oled väärt kedagi teist inimest ennast armastama.” Nii ma tõmbusin kogudusest eemale, pärast seda lihtsalt pealiskaudsest kohustusest lugesin Piiblit ja palvetasin, aga ma olin seesmiselt surnud.

Aeg läks edasi - aastavahetus, kevad... Asi oli natukene stabiliseerunud, aga mitte paranenud. Samad mõtted domineerisid mu südames ja peas. Ei saanud endale lubada ka tundeid selle tüdruku vastu, kuna ma ei tundnud end väärtuslikuna.

Võtsin ette reisi Türki. Kes on minuga vähegi rääkinud mu kogemustest seal maal, on suuremal või vähemal määral saanud aru, et see ei olnud hea. Mis seal siis juhtus? Läksime sinna, kõigil olid kõrged lootused, kindlasti tuleb hea aeg. Ma julgesin flirtida mõttega, et ehk mõjub see reis ka mu usule hästi. Olime siis mina ja 5 kutti võõral maal, mis tundus olevat võimalusi täis. Esimene nädal möödus suht lambiselt. Kohalikke sõpru me ei saanud, aga suutsin jääda meie kuttidega purju juba vähemalt 1 korra. Õnneks peale seda juhtus see vaid 1 kord veel, aga sellest juba hiljem.

Suht palju meie grupi tegemisi oli ka motiveeritud kohalike tüdrukute leidmisest.  Nii me siis pea iga õhtu käisime mööda baare otsimas kohalikke, kes inglise keelt räägivad, aga neid oli tõesti väga vähe. Ka töökohad, mis meile lubati, olid vähem kui rahuldavad. Tõenäoliselt need firmad said mingit raha meie vastuvõtmise eest ja meid siis sokutati ühte firmasse, kus me ei teinud mitte midagi terve aja. Lihtsalt istusime ja tunnis korra tõstsime CNC pingi peale ühe plaadi. See kõik nüristas meie meeli ja mu usku ja tahet aega pühendada Jeesusele nii palju, et ma lihtsalt ei palvetanud enam.

Olime siis ühes baaris nimega Babel, kus ma järjekordselt tahtsin kedagi uut ja huvitavat kohata. Siis nägingi ühte neidu, kelle ma siis oma teeseldud fotograafiaoskustega ära võlusin ja kontaktid sain. Suhtlesime ja panime isegi paika kokkusaamise. Kuttidelt tuli kogu aeg survet, et nüüd kaotan süütuse, aga ma olin eituses, et seda ei juhtu: me lihtsalt chillime. Enne kohtumist ma mõtlesin, et igaks-juhuks ostan kondoomid, et kunagi ei tea mis juhtub. Siis teadsin, et olin kaotanud vaimuliku lahingu sellel alal.

Õhtu jõudis sinna, et me liikusime mu ühikasse ja hakkasime trepist üles minema, aga administraator püüdis meid kinni ja ütles, et tüdrukud on siin ühikas keelatud. Ma olin täiega löödud, kuna mu arust keelati mind millestki nii heast.

Jäin ka mingi veidra haiguse kätte, kus muidu ma tundsin ennast väga normaalselt, aga aeg-ajalt mul käisid iiveldushood ja hakkasin ka köhima. Üks õhtu tulin baarist tagasi üksi ja läksin ühikasse. Pidin mitu korda enda põlvedele nõjatuma, kuna lihtsalt nii paha oli. Ma pole midagi isegi joonud tol õhtul. Kui ühikasse jõudsin, tahtsin kohe magama minna, aga vaevu enne seda jõudsid kaks mu toakaaslast tagasi tulises vaidluses. Üritasin väljendada enda olukorda, aga nad vist isegi ei kuulnud seda, niisiis ma panin kõrvaklapid pähe ja üritasin muusikat kuulata. See ei toiminud.

Mingi hetk muutus mu hingamine katkendlikuks. Selline tunne oli, et ma imesin endasse kõiki neid emotsioone, mis seal ruumis olid, ja kõik enda allasurutud mõtted tulid ka pinnale. Enam ei olnud sellel peatamist. Nüüd ma juba ei saanud korralikult hingata. Hingamine oli liiga suur pingutus mu jaoks. Kui nad märkasid, mis toimub, jätsid nad oma erimeelsused ja tulid mulle appi. Ma ei osanud käituda, ma nutsin, suutmata lõpetada. Kui mu käest küsiti, mis nad mu jaoks teha saavad, siis ma lasin ülistusmuusikat ja panin nad endale Piiblit lugema, kuigi see ei tundunud aitavat. Need laulud ja sõnad tundusid vaid täpselt need - laulud ja sõnad. Vaikselt hakkas see üle minema. Mul oldi toeks veel natuke aega ja siis lasti mul uuesti magama minna.

Enne magamajäämist ma veel nutsin natuke, tundes ennast veel rohkem läbikukkununa ja nõrga väärtuseta mehena. “Kes see hakkab lihtsalt niimoodi paanitsema? Sa ei jaksanud oma emotsioone vaos hoida või?” mõtlesin ma endamisi.

Otsustasime viimase nädala Istanbulis veeta ehk seal tuleb see lahe turistielu paremini välja. Meie kõrval korteris olid ka ühed kurdid, kes igapäevaselt tarvitasid seal igasuguseid mõnuaineid ja nende hulgas ka kanepit. Otsustasime panna raha kokku, et osta nende käest seda. Tänu Jumalale jäi see tehing katki, kuigi nad olid väga rahaahned. Siis läksin alkoholiga üle piiri.

Võtsime ühe sõbraga kätte ja läksime viimasel õhtul välja Istanbuli põhi ööelu kohtadesse ja tahaks öelda, et ma ei mäleta, mis sel õhtul juhtus, aga ma mäletan. Olin selleks hetkeks vaimulikult muutunud ülituimaks ja mõttes oli kogu aeg enda süüdistused: ”Sa oled näinud imesid, sa oled tundnud Jumala armastust, aga ikka sa räpane kalts ei suutnud Jeesust järgida. Kas sa arvad, et ta ikka veel annab sulle andeks? Miks ta peaks andma?” Ma ei tahtnud proovida Jumala juurde naasemist, kartes hüljatust ta poolt, kui ma seda teeks. Siis liikusin vastupidi.

Tirisin endale ka Tinderi kõikidel valedel põhjustel, aga õnneks ei leidnud sealt inimesi, kes mind oleks väga huvitanud. Samas üritasin end veenda, et see on niisama võõral maal sõprade leidmiseks.

Kui Eestisse tagasi tulin teadsin, et minust saab üks asi kahest, Kas teadlikult täielik F-boy või otsin meeleheitel uuesti Jeesust. Proovisin seda F-boy lähenemist läbi Tinderi, aga õnneks juhtus midagi vastupidist selle keskkonna mõttele, kus iga inimene on nagu lihatükk, mida sa hindad esmamulje põhjal. Ma õppisin inimesi hindama ja nägin neis rohkem väärtust inimestena, mitte objektidena.

Ükskord ma isegi sattusin neiu peale, kes väga selgelt väljendas oma vajadust seksi järele, aga mu süda murdus tema pärast ja ma lihtsalt hakkasin talle lõpuks rääkima kui hea Jeesus on ja et Jumalal on talle midagi paremat, kui see. Isegi kui ma ise olin augus, teadsin, et Jeesus on hea, aga ma ise ei julgenud lihtsalt tagasi ta juurde minna.

Aeg läks edasi ja nägin, et vaikselt hakkas asi stabiliseeruma, aga olin veendunud, et kristlasest tüdrukut ma küll enam ei tahaks. Olin suht rahul, et ma nagu usun Jumalasse, aga ega ma seda ei pea teistele peale suruma või neile sellest rääkima. Need kristlikud tüdrukud on ju kõik nii pühad ja arvavad end teadvat alati parimat. Miks ma peaksin nende usu järgi elama?

Kohtasin siis jällegi ühel üritusel neidu, kes ei olnud kristlane ja me saime hästi läbi, aga asi liikus sinna kohta, kus sain aru, et me kas pühendume sellele suhtele või jätame asja katki, aga samas selgus ka asi, mille vastu ma võitlesin nii enda südames kui ka pideva suhtlusega. See oli fakt, et tegelikult isegi selles nõrgas suhtes Jeesusega ma ei suutnud samastada selle tüdrukuga, kuna mu elu nii suur osa valikutel ja otsustel oli Jumal. Temal aga oli selleks emotsioonid ja lihtsalt mis ta nägi ja mis tundus loogiline. Kuigi ta oli väga tore inimene, ei suutnud ma siiski loobuda Jeesusest partneri jaoks. Keset seda suhtlust oli juba maikuu lõpp saabunud ja ma olin jõudnud tagasi Saaremaale.

Teadsin, et kui ma tahan paraneda vaimulikult, vajan turvalist kohta, kus ehk Jumal püüab mind kinni. Leidsingi endale praktikakohaks Saaremaal mööblitööstuses ühe koha. Ma arvan, et ma seal päevast-päeva kõrvaklapid peas töötades tundusin nagu mingi surm ise, sest ma ei tahtnud kellegagi rääkida ja kogu aeg oli mingi morn ilme peas.

Jumal on aga imeline. Ta leidis mind vaikselt. Surfasin Spotifys ringi ja sattusin ühele artistile nimega Levi The Poet ja albumile Cataracts ja seal loos As Far As The East Is From The West oli tsitaat: ”I have not forgotten Your voice and the only thing It speaks is Love and I recognize it because that word never comes to me from me…”

Ma võitlesin pisaratega seal töökojas, kuna sel hetkel ma sain aru, et Jumal oli terve selle raske perioodi minuga koos. Seda on sõnadega NII raske kirjeldada, kuna ma ise ei leidnud endas mingit väärtust, ma vihkasin ennast. Mul oli alati mingi enesekindluse fassaad peal, aga sees ma olin surnud. Selle kõige keskel oli mingi hääl, mis rääkis minu vastu armastust. See on midagi, mida ma siiamaani väga ei hooma.

Sain aru, et ta hoidis mind täiega, kui ma ei saanud selle tüdrukuga kogu tee minna või kui ma ei saanud kanepit soetada. Need on tagantjärgi vaadates ülisuured õnnistused. Jumal lihtsalt ootas seda hetke, kui ma teadlikult ja täie tõsidusega alistan ennast Temale.

Võtsin enda vennast Siimust šnitti ja hakkasin hommikuti kell 4:30 tõusma ja jooksmas käima ja leidsin ka palveaega seal natukene. Leidsin enda palveajas nii palju põhjuseid tänamiseks kui võimalik. Tihti olid need asjad, mille eest tavaline inimene ei tee tänupalveid. Isegi, kui ma ei tundnud selle eest tänu, siiski ma avaldasin seda, sest Jeesus on vääriline.

Terve elu olin ma Jumala juurde läinud nagu arsti juurde. Alati oli mul midagi vaja ja alati tõin ma vabanduse, et see nagu kuidagi tõstab Jeesuse nime kõrgeks, aga sees ma teadsin, et see on ikkagi rohkem mu enda pärast.

Mingi hetk see hommiku rutiin hakkas veits liiga palju kurnama, kuna tegin täisajaga tööd ka. Üritasin ikkagi vaatamata hommikuti hiljem tõusmisele mingit palveaega leida. Veetsin mitu kuud palves vaikuses, tundmata ja kuulmata midagi Jumalalt.

Ometi Jumal oli seal. Augusti algul mul lõppes 2 nädalat puhkust ja hakkas uuesti töö. Ma natuke kartsin seda, sest äkki töörutiin võtab selle natukese suhet, mis mul oli Jumalaga ehitatud, ära. Juhtus vastupidine. Ma hoopis hakkasin ärkama hommikuti täiesti omast jõust kell 6:45 algul, siis 6:40 ja enne kui ma juba märkasin, ärkasin ma mingi kell 6:00 ja ma armastasin seda aega, sest see oli aeg, mis ma veetsin oma loojaga. Ma küll ei tundunud otseselt mingeid ülevoolavaid emotsioone, aga ma kogesin Ta ligiolu.

Otsustasin siis, et ma üritan päevas kuulata vähemalt ühe jutluse ära. Mõtlesin, kes on kõige vaimulikult väljakutsuvamad jutlustajad ja siis ma hakkasin Francis Chan’i kuulama. Hakkasin nägema tõde ja mis tähendab järgida Jeesust rohkem. Armusin Temasse rohkem kui kunagi varem, kuna ta oli mind ennem nii palju armastanud. Armastanud nagu isa poega, kes on ära jooksnud ja ära proovinud kõike, mis see maailm pakub ja leides, et see ei täida. Vaid tema täidab. Vaid Jumal täidab.

Hakkasin enda elus nägema muutusi, mis muidu panid mind nägu krimpsutama. Ema ütles, et tal hammas valutas ja järsku ma teen ettepaneku, et palvetaks selle eest kohe seal hommikusöögi ajal.

Jumal tõi ka täpselt sellel hetkel, kus ma olin paranemas võimaluse enda kodukoguduse ees jutlustada. Ma olin nendele võimalustele öelnud “ei” pikka aega, kuna ma tundsin, et mis iganes ma seal ees räägiks, oleks silmakirjalik. Siis aga mõtlesin, et lõpuks võimalus rääkida südamest ilma teesklemata. Kuigi see oli pigem teema, kus ise vajasin ka tohutult kasvamist, siiski kõnelesin südamest.

Augusti keskel pidasin ka enda sünnipäeva, mis oli väga tore ja nädal aega hiljem niites hoovis muru ja vaadates neid asju, mis olid peost alles jäänud, mõtlesin tagasi, et esimest korda üle aastate ma ei tundnud end sel peol vähem lahedama, olulisema või tähtsama inimesena, kui teised. See oli lihtsalt ülivabastav!

Viimane nädalavahetus mul ei olnud saunakaaslast, siis pidin üksi sauna minema. Panin Awakening Europe otseülekande peale ja Jumal hakkas mulle rääkima. Ta avas mu südame inimeste jaoks Kuressaare tänavatel, kes on jäänud ühel või teisel põhjusel elu hammasrataste vahele  ja ma lihtsalt tahtsin neid armastada. Tahtsin nad oma koju tuua, tahtsin neile süüa anda, neile puhtad riided selga panna. Mingil hetkel minu teadmata hakkas Jumal mu südant muutma.

Üks suurimaid kartusi selle arengu juures oli stagneeruda ja tagasi minna sinna depressiooni ja enesehaletsusse ja mis kõige hullem - Jumala eiramisse. niisiis, ma pühendasin võimalikult palju aega Jumalale.

Et olla värske usus ja lähedal Jumalale, siis kohe otsustasin korraldada palveõhtu. Kohale tuli ainult 4 inimest koos minuga. Aga see oli lihtsalt üks parimaid aegu üldse. Jumal näitas, et ta on kohal ja kui palju selline osadus aitab usus kindlalt püsimisel. Nüüdseks oleme iga nädal saanud kokku, et palves aega võtta.

Aeg läks edasi ja kätte jõudis tänane päev - praeguseks ma lihtsalt ei oskaks ette kujutada üldse mingit muud elu, kui see mis mul on, kui siis vaid rohkema Jeesusega.

Rohkem kui pool aastat tagasi mind väga ei huvitanud inimestega suhtlemine, kes mulle huvi ei pakkunud ehk siis kõik, kes ei olnud ilusad tüdrukud ja mingid staatusega sõbrad, siis nüüd ma tahan armastada kõiki.

Ma näen Jumala kätt nii tugevalt: kuidas ta on kasvatanud mu südant armastama neid inimesi, kes ei saa mulle tasuda, aga sellest ma ei taha detailselt rääkida, kuna reaalselt ma ei vääri mingit tunnustust seal. See on vaid Jeesuse armastus, mis andis mulle jõudu armastada neid inimesi. Ükskõik, mis head ma suudan korda saata, on kõik vaid tänu Jeesusele.

Ma mitmel kohal toon siin välja sõna “otsustama”. See on oluline, kuna tegelt kristlased ise otsustavad, kas nad on päriselt kristlased, või piirduvad lihtsalt ühe palvega. Jeesus kutsub ennast järgima, mitte ennast jälgima.  Ma tahan, et Ta oleks mulle rohkem kui Päästja. Tahan Teda tunda Kuningana!

Nemo, november 2018

***

Pidev elumuutus on üks 3D koguduse põhiväärtustest, mille kohta saad rohkem kuulda Sven-Joonatani kõnest.