Mihkli lugu

Mina olen Mihkel. Kui ma 15 sain, siis tulid minu ellu mitmed meelemürgid, esialgu tubakas ja alkohol. Kuid halva seltskonna tõttu jõudsin ma kahjuks ka narkootikumideni. Hakkasin igapäevaselt suitsetama kanepit ja lõpuks jõudis asi ka amfetamiinini, mis hävitas mind täielikult. Ma varastasin peaaegu igapäevaselt raha oma vanematelt ja olin oma suhted nendega täiesti ära rikkunud.  Samuti olid suhted rikutud sõpradega, sest ma ei hoolinud millestki muust kui iseenda umbe tõmbamisest. Ma tundsin ennast olevat täiesti lootusetus olukorras. Kuni 15. eluaastani olin ma pelgalt “religioosne” inimene, kes kasvas üles kristlikus perekonnas ja käis vanematega pühapäeviti kirikus, kuid reaalselt ei olnud Jeesust mu südames.

Ühel pühapäeval, kevadel 2011.a, kutsuti mind koguduse noortelaagrisse. Kuni selle hetkeni ma arvasin, et ma olen omadega nii põhjas, et tagasiteed enam pole, kuid ma eksisin. Piiblis Filipi 3:13 kirjakoht: “Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole”, oli see, mis pani mind mõistma, et mu olukord ei ole lootusetu, vaid Jumal on kõikvõimas ja tänu sellele, et Jeesus üle 2000 aasta tagasi suri ristil meie eest, saame me kõik oma patud andeks, kui seda vähegi tahame. Sellest hetkest muutus mu elu radikaalselt, sest tol õhtul andsin ma oma elu Jumalale. Tänu Jumalale suutsin ma päevapealt jätta maha kõik sõltuvused. Mu elu läks kõiges ülesmäge. Ma ei tundnud enam vajadust ühegi meelemürgi järele, ma suutsin keskkooli lõpetada edukamalt kui oleksin oodanud, astusin sisse ülikooli ja mis peamine, ma tundsin rahu. Jumal juhtis mind kokku ka minu naisega ja eelmisel aastal me abiellusime. See on minu jaoks uskumatu, kuidas Jumal mind viimase 3 aasta jooksul on õnnistanud. See, et ma Jumala oma ellu vastu võtsin, on asi, mida ma ei kahetse kunagi. Hetkel olen ma 21 aastat vana, üks 3D Tallinna campuse rajajatest, juhime abikaasaga kodugruppi ja ma tõsiselt igatsen jõuda inimesteni, kes ei tunne Jeesust.