Marceli lugu

Jou! Olen Marcel Rapla lähedalt ning tahan väga oma kogemusi jagada! Sündisin mittekristlikku perre, aga Jumalast olime kõik kuulnud. Olen väga õnnelik oma lapsepõlve üle, kuna vanemad armastasid ja armastavad mind väga. Mida aeg edasi, seda vabameelsemaks muutusin. Olin kutt, kellele meeldis pidutseda, kuulata räppi, teha pulli ning ’’nautida’’ elu.

Kuulsin Jeesus Kristusest kui olin paari aastane, kuna mu vanavanaema on kristlane. Külastades neid Saaremaal jutustas ta Jeesuslapsukesest. Hiljem, kui veel väga hästi lugeda ei osanud, lugesin vanaemale piiblilugude pealkirjasid. Mu ema usub Jumalasse ning aastaid tagasi rääkis ka mulle sellest. Ütlesin kohe, et teda pole olemas ning looja ta ka pole. Bioloogia õpikus on ju kirjutatud suurest paugust ja evolutsioonist.
Jumala vastu ma ei pöördunud endiselt, lihtsalt ei uskunud temasse ning ei mõelnud ka selle teema peale. Arvan, et paar aastat tagasi ma siiski hakkasin mõtlema, et ehk Jumal on ikka olemas. Käisin Jehoova tunnistajate teenistustel, mis mind täiega köitis. See kõik tundus kuidagi nii äge ja tahtsin Jumalasse uskuda. Kuid vaimustuse kadumise tõttu jätsin koosolekutel käimise. Usk Jumala olemasolusse säilis, sain sellest siis aru, kui selle lause lõpetasin.

2013.aastal hakkasin aktiivselt suhtlema uskliku neiuga. Ta tunnistas mulle Jeesusest tihti. Võtsime vastu otsuse suhtesse astuda. Ta ütles mulle, et saab minuga suhtesse astuda, kuna Jumal oli talle andnud tõotuse, et saan kristlaseks.

Kuid mu südant vaevas see, et kuidas ma saan jätta ropu undeground räpi, see oli osa minust. Märkamatult olen sellest vabanenud ning leidnud palju teisi artiste, eriti kristlikke riimikulturiste!

Sain pääsetud 23ndal detsembril 2013, lisaks sain aru, et sealt peale hakkas õige suhe oma tüdrukuga! Nüüd saan aru, et Jumal on tõeline armastus, kes on vabastanud sõltuvustest, andnud mulle kvaliteetse elu Temas. Mu elu sai eesmärgi ja tahan järgida Jeesust!