Kuidas elada ravimatu haigusega?

Olin 4-aastane, kui mul avastati ravimatu nahahaigus. Mäletan sellest vaid pidevat arstide vahet jooksmist, sest keegi ei teadnud, millest mu näole tekkisid armid ja miks minu silmanägemine halvenes. Lasteaias oli minul endal sellest suhteliselt ükskõik, pigem oli see mu emale raske. Kui aga kooli läksin, nägin, et teised panevad seda väga palju rohkem tähele kui ma ise. Nägin, kuidas inimesed mind jõllitasid. Mingi hetk ei jäänud need hetked ainult jõllitamiseks, vaid tekkisid ka koledad kommentaarid mu välimuse kohta. Tundsin, et pean olema keegi palju tugevam, kui minu tegelik mina suudaks olla. Otsustasin hakata “paksu nahka” kasvatama. Petsin enda ümber olevaid inimesi ja ka ennast, näidates end tohutult tugeva, enesekindla ja ükskõiksena.

Ma ei tahtnud olla mina ise ja õigemini ei teadnudki, kes ma olen või mida ma tahan. Olin pannud enda väärtuse sõpradesse enda ümber ja üritasin leida endas rahu, püüdes olla edukas ja aktiivne teiste silmis. Ühel hetkel tajusin, et matkin teatud inimesi, sest ma tahtsin olla keegi teine. Praegu tagasi vaadates võin selgesti näha, et Jumal oli terve selle aja mind käed avali ootamas, sest terve selle aja vältel olid ka minu klassis paar kristlasest sõbrannat, kes kohtlesid mind armastavalt, kuid mina ise olin see, kes sulges neid uksi oma isekusega. Olles identiteedikriisis tegin tohutult haiget ka oma lähedastele ja sattusin halba seltskonda. Ma ei teadnud oma väärtust ja seetõttu olin sõprade poolt mõjutatud ja arvasin, et hoolimatu suhtumine on normaalne.

Kuna väga palju suhteid minu ümber ei olnud heas korras ja mind piinasid pidevalt rahutus ja ebakindlus, siis tekkisid mul ärevushäired. Algul ei julgenud ma nendest väga kellelegi rääkida, sest tundus, et kõigil teistel on ju ka niigi palju probleeme. Ühel hetkel, kui need muutusid nii tugevaks, et hakkasid häirima ka minu õppetööd ja keskendumisvõimet kõige tavalisemates igapäevastes tegevustes, leidsin, et pean emale rääkima. Psühhiaatri juures selgus, et mul ongi depressioon ja ärevushäired. Nõme oli kogeda, et kõik ei olegi päriselt nii hästi kui tahaksin, aga samas pani see mind tegutsema ja rohkem mõtlema, kuidas siit edasi minna. Nägin, et paratamatult parim asi, mida sellel hetkel teha sain oli eemalduda “halbadest” sõpradest. See aeg oli minu jaoks raske, aga nägin, et endised sõbrad olid väga ükskõiksed ja see andis mulle veel enam innustust minna edasi ja loota ka kõige üksildasematel hetkedel, et see on parim valik antud olukorras.

Vahepeal hakkasin läbi sotsiaalmeedia suhtlema kunagise sõbrannaga, kes oli just saanud kristlaseks. Saime kiirelt üpris lähedaseks ja võisin isegi nõustuda väga palju tema maailmavaatega, kuid isiklikku ja regulaarset suhet Jumalaga mul ei olnud kuni 2017. aasta Terminali konverentsini. Jõudes esimesele ülistusõhtule täitus mu süda rõõmuga ja mu silmad pisaratega. Tundsin, et sinna ma kuulungi. See ülevoolav rahu, kuuluvus ja kindlustunne täitsid mind täielikult ja juba järgmine õhtu sain ma päästetud. Võin julgelt öelda, et see on siiamaani olnud minu elu kõige parem otsus, sest mõistsin, et ei pea end otsima enam maailmast, vaid Jumalast.

Järk-järgult sain aru, et teistele endast vale pildi kujutamine on tühi töö ja vaimunärimine, sest inimesed ei ole igavikulised, aga meie Jumal on! Ärevushood ja depressioon ei kadunud küll mu elust üleöö, kuid nägin kuidas Jumal hakkas mu südames ja elus tööd tegema läbi väikeste asjade. Sain sõpru, kes armastasid Jumalat ja hoolisid siiralt inimestest. Üsna pea mõistsin ka, et enesekindlus ei peaks olema kate meie südametele, vaid meie identiteet peaks tooma esile Püha Vaimu, kes elab meis.

“Kas ma nüüd otsin toetust inimestelt või Jumalalt? Kas ma püüan meeldida inimestele? Sest kui ma veel tahaksin meeldida inimestele , siis ma ei oleks Kristuse sulane.” (Gl 1:10) Jumala armastus on olnud minu vastu üliväga suur ja täna ei oskaks ma olla rohkem põnevil elust, mille Jeesus mulle on kinkinud. Olen tänulik, et võin olla tunnistajaks Tema vägevusest!

Gertu, jaanuar 2019