Kristini lugu

Ma olen sündinud mitte-kristlikus perekonnas, kuid juba üsna väiksest (umbes 2.-3.klass) peale puutusin kokku kiriku ja Jumalaga, sest meie perel oli ammusest ajast traditsiooniks käia jõulude ajal kirikus. Elades väikses kohas nimega Riisipere, käisin ma ka kolmapäeviti kohalikus kultuurimajas niiöelda pühapäevakoolis, kus me mängisime, lugesime piiblilugusid ning vaatasime filmi. Kuna ma olin nii väike, siis mina ei saanud sellele põhipontile pihta, aga tore oli ikka. 

Aasta oli 2006, kui mu tädi kutsus mu ema Toompea koguduse noorte suvelaagrisse kokaks, ema kutsus mind ja mu väikest venda kaasa. Seal oli väga tore ja kuigi ma pigem mängisin ja olin rahvaga koos kui hommikustel ja õhtustel teenistustel, siis ma tundsin, et kristlased on imelised inimesed. See väljendus nende korralikus ja rõõmsas käitumises. Ma tundsin nende rõõmu, mida nad iga hetk jagasid. Nad kogu aeg naeratasid. 2010 otsustasin ma ise minna V:NL suvelaagrisse ning sellel ajal arvasin ma, et ma olen kristlane siis, kui ma oskan ülistada ja olla piiblitundides.

See kõik sai mulle aga hoopis selgemaks siis, kui ma sattusin teist korda Piiblipäevadele Tartusse. Ühel õhtusel teenistusel tegi Oleviste koguduse noortepastor üleskutse võtta Jeesus oma ellu ja sel hetkel muutus mu elu. Ma tundsin, et siit algab mu uus elu. Ma tundsin, et nüüd ma olen Jeesuse printsess. Tol õhtul ma sattusin nii ekstaasi, et ma tahtsin end lasta ära ristida, aga kuna ma polnud kindlas koguduses, siis see lükkus 12.08.2012, mil ma tegin otsuse, et TÄIELIKULT end anda Jumalale. Ma olen väga tänulik enda perele, kes on minu otsust toetanud positiivselt, sest paljudes peredes seda väga ei juhtu, et vanemad aksepteerivad, et sa oled kristlane.