fbpx Mõtlesin eri variantidele, kuidas endalt elu võtta | 3D kogudus

Mõtlesin eri variantidele, kuidas endalt elu võtta

14-aastaselt puudus minu elul eesmärk ja mul ei olnud sellelt mingeid ootusi. Ma ei tundnud end armastatuna ega maailmale vajalikuna. Elu oli minu jaoks täiesti väärtusetu. Mida aeg edasi, seda enam kaotasin ma lootust ja mõtlesin aina rohkem surmale. Maailm tundus väga koleda paigana ning ma ei tahtnud siin enam elada. Minu südames oli suur tühimik ja alateadvuses ihkasin ma koju, kuigi mul ei olnud õrna aimugi, kus see kodu olla võiks. 

Mõtlesin erinevatele variantidele, kuidas endalt elu võtta ja mis saaks minust siis, kui seda teeksingi. Kas ma kaoksin igaveseks, muutuksin vaimuks või sünniksin uuesti? Äkki on olemas hoopis taevas või põrgu? Kuna tol ajal ei olnud mul mingisugust religioosset tausta, teadsin, et taevasse ma kohe kindlasti ei pääseks. Samas kõlas põrgu kordades hirmutavamalt kui maapealne elu ja siinsed kannatused. Uuesti sündida ma ka ei tahtnud, sest mis mõte oleks tulla siia tagasi, et uuesti kannatusi taluda?

Mida rohkem ma enesetapule mõtlesin, seda lootusetumana olukord tundus. Samuti kasvas minus süütunne sellest, kuidas ma jätaksin oma vanemad silmitsi teadmisega, et nende tütar võttis iseendalt elu. Olin meeletult katki, nutsin end igal õhtul magama ja üha enam hakkas see välja paistma ka minu igapäevastes tegevustes.

Ühel päeval nägime klassiõega oma koolis plakatit ühest noortepeost. Mäletan, et veidral kombel julgustas meie kristlasest klassivend meid sinna tulema. Klubis esines seoses “Vali Vabadus!” tuuriga bänd USAst, kelle muusika mulle meeldis ja kui nad reklaamisid kontserdi lõpus oma esinemist järgmisel õhtul kohalikus kirikus, soovisin sinna minna, isegi kui esinemise koht tundus mulle veidrana.

Järgmisel õhtul jagasid kontserdi laulude vahel oma lugusid mõned bändiliikmed ja nende lähedased. Mäletan, kuid üks neiu rääkis, et tal oli olemas kõik: armastav perekond, sõbrad ja koolis läks hästi ning pealtnäha võis tema elu paista kindlana. Samas oli temas puudu midagi olulist, sest tal oli alati imelik tunne, nagu tal ei oleks veel õiget kodu. Ta ei teadnud, mida see tähendas, kuid ta ei suutnud ilma kodu leidmiseta elada.

Sel hetkel ma nägin, kui sarnane oli minu olukord selle neiu omaga. Ehkki mul oli näiliselt kõik olemas, oli minugi elus puudu kodutunne. Neiu jätkas rääkimist sellest, kuidas läbi Jeesuse leidmise sai tühimik tema hinges täidetud ja esimest korda üle pika aja oli mul ükskõik, mida keegi arvab - ma tahtsin proovida, tahtsin Jeesust tunda, sest ma tundsin, et mul ei ole nagunii midagi kaotada.

Tol õhtul tegin koos ühe tüdrukuga päästepalve. Piiblis öeldakse, et kes kaotab oma elu, see leiab selle, ning lausudes sõnad: “Ma ei taha elada enam endale, vaid sinule, Jumal”, muutus minu sees midagi olulist. Päev päevalt hakkasin tundma enda väärtust läbi Jumala armu ja ma mõistsin, et Ta ei ole loonud mind kannatama. Jumal soovib, et me oleksime rõõmsad ning Ta lubab meid alati varustada kõige puuduoleva ja vajalikuga.

Sellest päevast alates kuni tänaseni ei ole ma end kordagi tundnud väärtusetuna või eesmärgitult. Minu enesehinnang hakkas vaikselt tõusma, mul tekkisid esimesed hobid ja isegi unistused ning ma nägin, kui palju mu lähedased minust tegelikult hoolivad. Ma ei soovinud enam endalt elu võtta, vaid ma tundsin, et olin lõpuks leidnud kodu ja soovisin elada edasi koos Jumalaga. Mõistsin, et isegi keerulistel hetkedel saan ma Temale toetudes raskustest läbi minna ning et üle kõige muu armastab Jumal mind isiklikult ja piiramatult.

Kaidi, november 2015