Olen Claus, 19-aastane ja olen olnud kristlane peaaegu kolm aastat. Need on tõsiselt olnud parimad aastad minu elus. Mitte, et eelmised aastad oleks tühja või mõttetud, vaid pigem olen ma õppinud selle 3 aasta jooksul väärtusi, mis on tähtsad, olen aru saanud, miks ma siin olen ning palju tugevamaks inimeseks saanud.
Tugevust on andnud kaks rasket haigust: ühe elasin üle ilma Jumalata ja teist elan siiani koos Jumalaga.
Nimelt 8 aastat tagasi olin väga lähedal ratastooli jäämisele ja pikaajalisele seljaaju kahjustumisele, sest mul avastati puukborrelioos ja seda staadiumis, kus mürk oli süvenud väga sügavale. Olin sunnitud 3 kuud haiglas tilgutite all olema, et selle vastu võidelda, sest otsest ravi tol hetkel sellele polnud. Ma elasin seda perioodi üsna üksildaselt ning kurvalt läbi, aga kui nüüd tagasi mõelda, oli juba siis Jumal vaikselt tegutsemas. Nimelt ma tulin sellest lõpuks palju paremini välja kui arstid olid lootnud ning täna ei istu ma ratastoolis, vaid seisan teie ees ja tunnen end hästi. Sellele loole tagasi vaadates ma tunnen ja usun, et see oli üks suur Jumala hoidmine. Te küsite miks? Ma arvan, et Jumal aitab igaüht, kelle süda on selleks avatud ja kes abi vajab, ma usun, et Ta nägi minus väärtust ja armastust, mida Ta igaühes meis näeb.
Ei ole vaja olla raketiteadlane, saamaks aru, et midagi on maailmast puudu ja midagi on valesti. Meie maailm on tegelikult katki ja üks tõestus sellest on haigused. Aasta tagasi avastati mul 1. astme diabeet. Põhimõtteliselt on see insuliinirakkude puudus su kehas, mis sinu keha veresuhkrutaset kontrolli all hoiavad. Kui veresuhkur on sinu kehas liiga kõrge, siis mingil ajal ei võta su keha enam toitaineid vastu, vaid heidab need sinust kõik välja ja sa kuivad peaaegu et kokku. Kui veresuhkur on liiga madal, siis aju ei saa piisavalt hapnikku ja sa kukud kokku ning peale seda on 1 tund aega, et teadvusele tagasi saada või muidu juhtub halvim. MInu tööks on täna seda kõike tasakaalus hoida ja seda süstide abil, enne igat toidukorda ja enne magamist.
Diabeedist on tänaseks kujunenud võitlus, mida ma ei pea üksi läbi elama. Ma ei pea üksi olema tugev, vaid ma saan seda teed käia koos Jumalaga, ja see on suurim tugi ja armastus, mida eales sellises olukorras tunda saan.
Ma soovin sulle öelda, et ükskõik, missugune sinu olukord täna ei ole, millist haigust või koormat sa ka ei kanna, sa ei ole üksi, sest ka mina pole üksi. Meil on keegi, kes on alati valmis meid lõhki armastama, terveks ravima ning viima läbi kõige raskematest elu olukordadest - see keegi on Jeesus. Ma nii siiralt usun temasse, sest 3 aastat tagasi kui ma ütlesin Temale JAH, pole Tema mulle mitte kordagi EI öelnud, vaid näidanud mulle armastust, mille vääriline ei suuda ma kunagi olla!
Tänaseks olen ma võidelnud selle haigusega 1 aasta ja 2 kuud. Nende kõige raskematel perioodidel otsustas Jumal enda armastust näidata erilisel viisil. Ta kinkis mulle kellegi, kes seda armastust täna peegeldab, kes on olnud mulle toeks ja mind avatud kätega vastu võtnud. Ma võtsin Jumala kingituse vastu ja teate mis, see kingitus on mu abikaasa, kellega olen saanud olla juba imelised 2 kuud abielus. Jumal kingib, andestab, hoiab ning armastab nii erilistel viisidel, et vahel me ei pruugi märgata seda. Sina, kes Sa seda loed, tea, et ma igatsen ka Sinu ellu just sellist erilisust ja armastust. Jumal kuuleb Sind, ava enda süda ja proovi temaga rääkida, garanteerin, et Ta vastab sulle!
Claus, mai 2019