Hanna lugu

Kuni 12-aastaseseks saamiseni olin ma täiesti tavaline tüdruk, kes ei saanud veel maailma asjadest päris täpselt aru ja polnud kordagi mõelnud Jumalale ja Tema olemasolule. Ma teadsin, et mu õde ja tema abikaasa käivad kirikus, aga polnud kunagi sellele suurt tähelepanu pööranud ega uurinud selle kohta. Ükskord kutsus mu õde mind noortekale ning mulle väga meeldis seal. Kõik inimesed olid nii toredad ja rõõmsad ja neil näis olevat miskit, mida minul pole. Sellest alates hakkasin ma käima noortekatel. Aga siis ma ei käinud noortekatel mitte Jumala pärast, vaid inimeste pärast.

Aastal 2011 läksin Piiblilugemise laagrisse ning seal ühel õhtul jõudis mulle reaalselt kohale, et Jumal on olemas, Ta armastab mind ja Jeesus suri minu eest ristil. Ma andsin oma elu Jumalale. Alates sellest muutus mu elu täielikult – ma hakkasin Piiblit lugema, palvetama, koguduses kaasa teenima ja suhe Jumalaga muutus minu jaoks reaalseks ning isiklikuks. Jumal muutis mu iseloomu, käitumist ja suhtumist asjadesse ning ka teistesse inimestesse. Ta näitas mulle, et ma peaksin armastama teisi inimesi, isegi neid, keda on vahel raske armastada ja kes mind ei armasta.

31.detsembril 2013 astusin veel ühe sammu Jumalale lähemale – sain ristitud. Praegu olen ma 16-aastane ning need viimased 3 aastat on olnud parimad minu elus ja ma ei kahetse hetkekski seda, et ma andsin oma elu Jumalale! Ma tean, et minu elu eesmärk ei ole lihtsalt elada ja teha omi asju, vaid see on palju suurem. Ma tahan jõuda inimesteni, kes on kaugel Jumalast ning ma soovin, et nad võiksid kogeda Jumala imelist armastust ja mõista, et vajavad Teda oma ellu!