Hanna lugu

Olen väiksest peale kasvanud kristlikus peres ning saanud kristliku kasvatuse. Väiksena käisin Pühapäevakoolis ja kuulsin põnevaid lugusid sellest, kes on Jeesus ja mida Ta on teinud. Kui sain vanemaks, tundsin, et olen justkui kasvanud mingisuguses ebareaalses maailmas ja lood Jeesusest on vaid müüdid. Kui sain 14-aastaseks, otsustasin hakata selle kõige vastu mässama. Tahtsin teha ja tunda nii nagu „normaalsed“ inimesed. Hakkasin salaja alkoholi tarbima, pidudel käima ja poistega tutvuma. Mu suhtumine peresse muutus vaenulikuks ja ebameeldivaks. Tahtsin vaid vabaks murda sellest „uskliku“ elust.

Mida kaugemale ma oma tegudega Jumalast läksin, seda rohkem tundsin, kuidas Ta mind kõnetab ja pidevalt ütleb, et Hanna, see on vale. Terve selle mässumeelse aja mu süda piinles, sest Jumal tõestas end minu jaoks aina rohkem. Hakkasin mõistma, et alkohol, peod ja poisid ei täida tühimikku mu südames. Tühjus mu südames vaid kasvas. Mitte kordagi ei andnud mu süda mulle rahu. See periood mu elus kestis paar aastat, enne kui tundsin, et see peab lõppema.

Alates 16. eluaastast hakkasin oma elu korda seadma, kuid tegin seda väliselt. Sisimas mu süda oli ikka paadunud. Mõned aastad hiljem, kui olin midagi väga valusat läbi elanud, mõistsin, et kõik lood Jeesusest on reaalsemad kui miski muu siin ilmas! Jumal hakkas mu uhkust murdma ja näitas, kui väga Teda vajan. Lõpuks sain aru, mida Jeesus on teinud minu eest ja kui väga Ta mind armastab. Kui olin 19, andsin end täielikult Jumalale üle, tegin kannapöörde oma elus ja hakkasin elama tõelises suhtes Jumalaga. See tühjus mu südames, mida proovisin täita erinevate maiste asjadega, täitus Jumala ligioluga. Elus esimest korda kogesin tõelist rõõmu, rahu ja armastust. Praegu teenin kaasa 3D koguduses ja tahan jõuda inimesteni, kes ei tunne Jumalat.