fbpx Eva tunnistus | 3D kogudus

Eva tunnistus

 

Lase Jumalal end kanda ja usalda – Tema tunneb Sind paremini!

Tere, olen Eva ja tahaksin teiega jagada, millest ma 2016. aasta jooksul läbi läksin.

Eelmise aasta alguses ja kevadel oli mul emotsionaalses ja ka vaimulikus plaanis väga raske aeg, sattusin teist korda elus emotsionaalsesse kriisi, nö musta auku, mida ilmselt võib nimetada ka depressiooniks. Olukord kulmineerus töölt ära tulemisega, sest tundsin, et ei suuda ka tööd enam korralikult teha.

Ma ei suutnud ennast enam ise nö jalul hoida elus – kõik (ka lihtsaimad igapäevased asjad) tundus raske ning tundsin meeletut hirmu ja ärevust kõige ees, nii oleviku kui ka tuleviku ees, pisiasjadest suurte valikuteni. Kõige hullem hetk oli veebruari keskpaigas, mil lisaks pidevale vaimsele pingele oli mul tihti ka füüsiliselt raske tegutseda, tööd tehes käed värisesid jne. Lisaks valmistas mulle muret teadmatus, mis edasi saab, kui töölt ära tulen.

Asja ei teinud lihtsamaks see, et minu suhe Jumalaga oli ka suhteliselt null sel ajal – käisin ikka koguduses, aga ei olnud end valmis täielikult avama ning ma ei suutnud isiklikku suhet Jumalaga päriselt hoida - kuigi uskusin endiselt, et Ta on olemas, päästab jne, aga kahtlesin iseeneses, kas mina suudan seda kõike välja elada. Mingil hetkel ei tahtnudki ma ennast enam päriselt kristlaseks nimetada või vähemalt tekkis küsimus, kas tohiksingi seda teha, sest ma kahtlemata ei käitunud sel perioodil nagu kristlane, sh need viimased kuud tööl (või isegi juba 2015. a novembrist-detsembrist alates) – ja see tegi mulle veel omakorda tohutult haiget, et ma ei suutnud raskel ajal käituda põhimõtete järgi, mida arvasin end uskuvat ja järgivat. Sellest lähtuvalt tekkis küsimus, et mida ma siis üldse tegelikult usun?!

Praegusel hetkel saan täie kindlusega öelda, et mu elu on võrreldes eelmise aasta algusega totaalselt muutunud. Aga see muutus tuli veel palju kiiremini - 2016. a suve lõpuks olin täiesti teine inimene kui kevadel töölt lahkudes! Mitte, et see töö oleks olnud kogu mu sisemise kriisi põhjuseks, aga sellest stressiolukorrast väljudes läksid asjad vaikselt, aga pidevalt paremaks.

Minu jaoks on täielik ime, et need muutused olid kokkuvõttes nii kiired ja totaalsed! Sest veel 1. mai koguduse kokkusaamisel oli muu hulgas hetk, mil pastor kutsus mind ette, öeldes, et Jumal on talle südamele pannud, et palvetaksime selle depressiooni pärast kõik koos. See palvehetk oli tohutu tähtis ja hea tõuge mulle – järjekordne märk, et Jumal tõesti hoolib ja ei ole mind jätnud isegi siis, kui ma ise ei suuda ega alati tahagi Teda otsida ja Tema ligi hoida. Ka üks hea sõbranna ütles mulle sel perioodil, et Tema tahab mind taas üles tõsta ja välja tuua, isegi kui ma kukun 10x samasse auku! Lisaks öeldi mulle korduvalt sel perioodil: „Tema hoiab Sinust kinni!“ Need laused kandsid mind ja said lõpuks kogu selle loo läbivaks mõtteks. Neil kuudel olid nii mitmed olukorrad, mis tõestasid, et Jumal hoiab minust kinni ja Ta kasutas isegi mittekristlasi kinnitamaks ikka ja jälle, et Tema hoolib minust väga ega lase lahti! (vt 2 Tm 2:13)

Seega julgustus Sulle, kes Sa oled ehk praegu „augus“ – sealt saab välja, isegi kui Sa ise hetkel ei näe ega usu seda võimalust! Kuigi ma ei ole seda siin nii detailselt väljendanud, olin ise aasta algul vahepeal ikka päris lootusetu oma mõtetes! Aga vähem kui poole aastaga tõi Jumal mind sellest august välja ja olen täna päriselt, sisemiselt, sügavalt õnnelik kõiges oma elus, sh Jumalas ja koguduses! Saan olla tõeliselt õnnelik, sest eelmise suvega muutusid kuidagi imelisel kombel oluliselt sügavamaks paljud suhted mu elus ja praeguseks ma käin taas koolis, õpin põhikooli mitme aine õpetajaks ja olen ülirahul ja õnnelik selle valikuga!

Tõeks sai ka sama sõbranna palves mulle öeldu: „Jumal tahab teha üle Sinu ootuste ja ettekujutuse!“ Ta ütles seda juuli lõpus ja juba septembris sain öelda, et see on JUBA nii palju täitunud! Sügissemestri jooksul täitus see lause veel enamgi. Need õpingud omakorda on puhtalt Jumala ime, sest veel suvel olin väga ebakindel, kas see on ikka minu jaoks. Aga Jumal kinnitas mind väga mitmel korral tugevalt nii sõprade kui peaaegu võõraste kaudu, kellega seda mõtet jagasin – kõik ütlesid, et jaa, mine õpetajaks õppima, see sobiks Sulle! – Ja neil oli õigus.

Esimestel koolipäevadel (ja tegelikult esimestel kuudel) olin täiesti vaimustuses, milliste võimaluste ja kui toredate inimeste sekka olen sattunud! See eriala meeldib ja sobib mulle palju-palju enam, kui oleksin osanud kunagi ette kujutada! Ma päriselt pole kunagi varem sellise entusiasmiga koolis käinud kui möödunud semestril (ja see on magistriõpe)! Tunnen kooli osas, et olen elamas Jumala unistust, millest mina ei ole osanud unistada, sest Tema lihtsalt tunneb mind nii palju paremini, teab, mis omadused ja anded mu sees tegelikult peidus on! Nüüd, kus üks semester on läbi, olen kogenud nii palju erilist ja kuigi mul oli väga suur koormus koolis, tean, et see eriala on kindlasti Jumala tahe minu jaoks ning Tema on andnud mulle tohutult palju energiat ja rõõmu kõike seda teha.

Üks põhjus, miks olen nii väga nautinud õppimist, on, et üheks minu aineks on saksa keel, mis on minu isiklik kirg ja armastus juba mitmeid aastaid. Minu esialgne kogudusse jõudmise lugu on ka väga tugevalt seotud Saksamaa ja saksa keelega, seega praegused õpingud tähendavad mulle tohutult palju ka vaimulikus kontekstis. Ning seda, et saksa keelt õppida on mulle üldse võimalik, sain ma teada alles sisseastumisvestlusel! Minu enda plaan oli natuke teine, aga Jumala oma on alati veel parem! 

Ja mis kõige ägedam - tiheda õppimise kõrval olen saanud ka panustada suhetesse ja koguduses täiel määral kaasas olla, sh Jumal reaalselt tegi mu tunniplaani nii, et saaksin osaleda kõigil suurtel koguduse üritustel.

Ühesõnaga kogu eelmine aasta, minu depressioonist välja tulemise lugu ja ülimalt rõõmurohke semester koolis ning kõik muu, mis Tema mulle viimase poole aasta jooksul kinkinud on (kõike lihtsalt ei jõua eluski välja tuua!) – see on täielik ime! Olen nii nii tänulik Jumalale ja 3D kogudusele, et olete olemas olnud, toetanud mind läbi selle raske ja tegelikult väga valusa perioodi esimesel poolaastal ja aidanud jõuda taas elava ja kirgliku suhteni Jumalaga! Tänu Jumalale!

Nii et kui ka mina olen mitmetes kohtades oma elus mõelnud, et mu elu pole väärt elamist, sest ma ei suuda ega jaksa ise (ja isegi koos Jumalaga) luua sellest midagi ilusat – siis tegelikult see on suurim vale, ja on suurim vale, et ma pole väärtuslik või ma ei saa hakkama! Ja see käib Sinu kohta ka! – Sa saad hakkama; paremini kui ette kujutada oskad!

Vahel tuleb lihtsalt lasta Jumalal end kanda ja lubada teistel inimestel endast hoolida!

- Eva Sikemäe