Tänapäeval on kombeks öelda, et vahet pole, mida keegi usub. Aga kui minu ema poleks Jumalasse uskunud, ei oleks mina üldse sündinudki. Kui mu ema oli lapseootel, soovitasid arstid tal aborti teha, sest tõenäosus, et ma tervena sünniks ja kõik hästi läheks, oli liiga väike. Minu ema otsustas aga uskuda parimat.
Mu ema pole kristlust mulle kunagi peale surunud. Ta lihtsalt ütles alati, et Jeesus on mu parim sõber. Et ükskõik, mis elus juhtub, Jeesus ei jäta mind kunagi. Seda, et inimesed jätavad, olin oma vanemate lahutatud abielu pealt niigi õppinud.
Teadupärast ei defineeri lapseusk kellegi uskumusi ja põhimõtteid täiskasvanuna. Selleks ajaks, kui mul oli aeg oma otsuseid teha, olin kasvanud küllalt isepäiseks. Ma ei saanud Jumala olemasolu eitada, sest olin kogenud midagi ilmutuslikku ning näinud palju inimesi, kelle elusid suhe Jumalaga oli muutnud. Kuid mul oli Jumalaga oma kokkulepe – õigupoolest minupoolne ultimaatum – et tegeleme kumbki oma asjadega.
Samas igatsesin seiklusi
Mõistliku inimesena sain ma oma eluga niimoodi hakkama küll, ainult et igav hakkas. Kõik oli hästi, aga polnud ka. Kadestasin oma vanema venna elu, mis oli täis seiklusi, mida võis nimetada suisa üleloomulikeks. Mu vend julges unistada ja usaldas nende unistuste ajastuse alati Jumala hooleks. Ja korduvalt sain mina osa sellest, kuidas Jumal talle unistusteni teed sillutas. Kord Vabaduse väljakul kuhugi kiirustades põrkasin ma kokku ja sattusin jutu peale ühe ameeriklasest tänavamuusikuga. Hetk hiljem liitus ta naine meie jutuajamisega ning tuli välja, et see naine lõpetas sama ülikooli, kuhu minu vend kavatses minna. Viis minutit hiljem ulatati mulle juba nimekiri inimestest, kes mu venda hea meelega võõrustaks ja aitaks seal kaugel lombitagusel maal. Seal konkreetses väikelinnas polnud tal sel hetkel ühtegi sõpra, ta polnud seal ju käinudki. Toimunust jahmununa helistasin oma vennale, kes tõdes seepeale rahulikult: „Jajah, ma nägin jah ühe ilmutuse, et midagi sellist juhtub.“
Olen küllalt ratsionaalne inimene, aga selliseid olukordi pidevalt ja pidevalt tunnistades polnud enam võimalik neid juhusteks nimetada. Vähe sellest, ma tahtsin väga, et mu enda elu ka nii põnev oleks – et minagi kogeks sellist jumalikku juhtimist ja võiks ellu viia oma unistusi.
Jumal ületab kõik ootused
Piibel ütleb, et Jumal võib meis tegutseva väega „korda saata palju rohkem kui oskame paluda või isegi mõelda“ (Ef 3: 20). Nii olin ma ühtäkki 19-aastaselt Eesti juhtiva kultuurilehe Sirp kaasautor, andsin 20-aastaselt välja omaenda plaadi, lendasin 21-aastaselt nädalaks Miamisse, tegin 22-aastaselt autorisaate ETV-s ning rajasin sõpradega Mosaiik koguduse, 23-aastaselt sain teoks teha paljude tänapäeva noorte unistuse - roadtrip'i USA ühest otsast teise. Mul pole kunagi olnud palju raha või erilisi tutvusi – kõik need olukorrad on läbi sadade väikeste „juhuste“ minu ellu jõudnud. Seda tänu Jumalale, kes on mind alati varustanud kõige vajalikuga ja saatnud mu teele võrratuid inimesi.
Minu enda jaoks on veelgi suurem tunnistus armastava Taevaisa headusest see, kui suuri mägesid on Ta liigutanud minu südames. Ainult ma ise tean, kui palju haavu, andestamatust, uhkust ja kurbust minu süda peitis ja kui imeline on tunda, et Jumal on aastate jooksul võtnud minu valu ning õpetanud mind armastama ja andestama. Jumal on võtnud mu üksilduse ning õpetanud seda, mida teadis Jeesus: "Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga." (Jh 16:32)
Minu elu pole läinud nii nagu ma kunagi arvasin, aga koos Jumalaga on see juba olnud kordades vägevam seiklus kui ma omast jõust ja tarkusest oleks teadnud korraldada. Minu elu Jumalaga muutub päev-päevalt põnevamaks ja mitmekülgsemaks. Olen leidnud suurt rõõmu selles, et saan Jumalat tutvustada inimestele, kes praegu veel ei tea, et neil on armastav Isa, kes ei jäta neid kunagi üksi. Näen, kuidas sõprused muutuvad sügavamaks, kui koos palvetada. Näen, kuidas elud muutuvad, kui jagada inimestele evangeeliumi ning palvetada nende pärast. Näen, kuidas mu enda elus on rohkem armastust tänu sellele. Näen, kuidas suhted püsivad, kui neid ehitada Piibli tarkusele. Näen, kuidas meie ühiskond muutub külalislahkemaks selle läbi, et rajatakse uusi kogudusi. "Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk. Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg!" (1Jh 5:4-5)
Hele-Maria