On olemas inimesi, kellele on palju antud, kuid kellel sellest aru saamine on võtnud meeletult pikalt aega. Üks nendest olen olnud mina.
Sündisin kristlastest misjonäride perre, mille tõttu olin teadlik Jeesusest juba pisikesest peale. Olen üles kasvanud koguduse keskkonnas ning tegin otsuse saada kristlaseks juba 9-aastaselt. Ma ei mäleta sellest hetkest palju, kuid tean, et see oli sel hetkel mu enda isiklik otsus. Selle tähendusest arusaamine võttis aga meeletult aega.
Käisin kirikus, kuid kasvasin siiski tüdrukuks, kelle jaoks oli usk pigem traditsioon. Järjest enam hakkasin häbenema, et olen kristlane. Pelgasin öelda teistele, et mu vanemad on tulnud siia selleks, et olla misjonärid. Väljaspool kodu ja kogudust üritasin võimalikult palju käituda nii, et see fakt kuidagi avalikkuse ette ei tuleks. Seega võiks öelda, et ühe jalaga olin ma nö „kristlane“, teisalt aga hoopis keegi, kes tahtis olla selle vastand.
Keskkooli viimasel aastal sain aga aru, et Jeesuse kutse on „kõik või mitte midagi“ küsimus. Otsustasin öelda Jeesusele „jah“ ja saada ristitud. Ma ei tahtnud ega suutnud enam olla kahepalgeline. Sel hetkel oli mul tunne nagu alustaksin täiesti tühjalt lehelt: minu varasemad eksimused ja möödapanekud oleksid nagu täiesti läinud. Selle asemele tuli üks ootusärevus ja igatsus. Kolides uude linna, hakkasin käima 3D koguduses ning kasvasin aastatega Jumalale lähemale. Minus on siiski veel palju külgi, mis vajavad vormimist, kuid see, mida Jumal on siiani mu elus teinud, on olnud enam kui olen suutnud igatseda. Jeesus ei ole minu jaoks enam sõnakõlks, vaid mu elu reaalsus, kes kutsub endale järgnema iga päev.