Anneli tunnistus

 

Olen kasvanud peres, kus Jumalast rääkimine pole kunagi olnud tabuteema. Mu ema sai kristlaseks, kui ma olin päris väike ja seega kasvasin üles koguduse keskel. Olen alati teadnud, et Jumal on olemas, sest Ta lihtsalt ju on.

Põhikoolis käies mind ja mu õde kiusati, meid kutsuti näiteks ufo-deks, kuna olime kristlased. Ema ütles selle peale, et aga me ei olegi sellest maailmast ja pole põhjust neid karta. Koolis julgustas ja kaitses meid meie ajalooõpetaja, kes tundis huvi selle vastu kuidas meil läheb ning ega poisid meid jälle pole kiusanud - ta oli ja on üks mu eeskujudest.

Siis aga jõudis kätte 25.veebruar 2011, mil miski ei jäänud endiseks. Mäletan selgelt hetke, mil mu ema helistas ja ütles, et mu klassiõde Kaija, ta ema Jane, kes oli mu ajalooõpetaja, ja ta isa Sulev hukkusid autoõnnetuses. Peale seda olin kui kuskil tumedas augus, kus ma ei teadnud ega tahtnudki teada midagi ümbritsevast maailmast. Olin Jumala peale kuri. Igal õhtul nutsin end valust ja hirmust magama.

Üks asi viis teiseni ja nii leidsingi end ühel õhtul mere äärest, telefon välja lülitatud, ja mõtlesin, kas nüüd ongi kõik. Ei jaksanud enam lihtsalt olla. Seal seistes ja mõeldes tuli mulle teadmine, et kas ma oleksin valmis, kui mu omad lähedased peaksid tagajärgedest läbi minema. Mõtlesin, kui palju on inimesi, kes mind armastavad! Õnneks leidsin endale toe läbi sõbranna Sandra, ilma kelleta ma lihtsalt poleks suutnud hakkama saada.

Vahepealsed aastad möödusid kiiresti ning peagi oli aeg valida endale gümnaasium. Tahtsin väga minna mandrile õppima (olen kasvanud Hiiumaal). Asjaolude kokkulangemisel ei saanud ma aga ühtegi kooli sisse ning lõpuks istusin ühe kooli ees ja ainult nutsin, mõeldes miks mina paremat ei vääri.

Otsustasin seejärel minna sügisest Kärdla Ühisgümnaasiumisse ja juba esimesel päeval tundsin, et see on õige koht. Mõni aeg hiljem pidime tegema tänavaküsitluse vabalt valitud teemal. Meie teemaks oli kristlus. Mu klassiõde Heglis küsis minult, kas ma olen kristlane ja tol hetkel vastasin jaatavalt, kuigi tegelikult ei olnud see täiesti tõsi. Mäletan sellest tänavaküsitlusest selgelt hetke, mil üks naine karjus meile näkku, et mida te siin propageerite usku ja tundus ise väga vihane olevat. Mõtlesin, et Vau! - kui vaid kristlusest rääkimine tekitab inimestes nii tugevaid emotsioone, siis tahan ka õiget kristlust kogeda!

Edaspidi hakkasin käima koolis palvehommikutel ja noortekatel, kus olid koos noored erinevatest kogudustest üle Hiiumaa. 2013. aasta oktoobri lõpus-novembri alguses otsustasin saada kristlaseks ja tegin oma päästepalve. 2015. aasta 17. juulil sain ma ristitud.

Jumalaga koos elades olen ma muutunud julgemaks, enesekindlamaks ja vaimselt tugevamaks. Enda puhul on sageli raske muutusi märgata, aga kõige esimesena täheldas minus muutusi minu ema, kes nägin mind Piiblit lugemas ja üllatus meeldivalt. Ta ütles, et see tunne, mis teda valdas, on kirjeldamatu! Ise olen märganud, et minu elu ümbritsev õhkkond on kuidagi teistsugune, mõnusam, rahulikum ja täis armastust.

Ehkki mu elus on probleeme küll, siis olen ma need usaldanud Jeesusele ja elan kindlalt läbi tema, sest tema ju suri meie pattude, probleemide ja haiguste eest.

Jumalaga saab alati kõigest rääkida, teda saab alati kõiges usaldada, ta kuulab kõike, mida räägin ning ta lohutab, kui on raske. Minu jaoks on Jumal kõik - ma ei kujutakski oma elu ilma temata ette.

Js 41:10 Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!

- Anneli