Anete lugu

Olen sündinud kristlikku perre ja olen selle eest lõpmata tänulik. Kord sattusin oma vanaema-vanaisa juures osadusgruppi, kus kuulsin, kuidas need armsad eakad meie, noorte pärast palvetasid. Võimas on teada, et me ei ole üksi, vaid et meie taga seisab generatsioonide jagu palveid.

Minu lugu algaski juba lapseeast, kui käisin pühapäevakoolis ja läksin sealt otse edasi noortekale, kus ma olin kõige noorem. Sel ajal käisin seal niisama elu loomuliku jätkuna kohal. Kes mind teavad, ei kujuta seda ilmselt ette, aga ma olin väiksena tagasihoidlik ega olnud suurem asi suhtleja ja kindlasti mitte esineja tüüp. Mul oli isegi lavahirm. Hakkasin alates 9ndast klassist Oleviste noortekatel käima ja sellest ajast peale hakkasin kaasa teenima ja usku tõsisemalt võtma. Minu ümber tekkisid inimesed, kes igatsesid Jumala järele ja keda ma oma tõelisteks sõpradeks võisin kutsuda. Varsti peale seda otsustasin saada ristitud. Olen kuulnud jutte, kuidas ristimise päev on olnud inimestel kõige parem päev elus, kus nad on saanud vabaks kõikidest halbadest asjadest ja kogenud Jumala ligiolu. Mõni nädal pärast ristimist olin ma noortekal esimest korda õhtujuht ja mu esinemiskramp oli läinud, sest Jumal kuuleb meid alati. Ütleme nii, et minu ristimise päev oli absoluutselt teistsugune kui inimesed tavaliselt kirjeldavad: see kõik tundus üsna suvaline ja peale ristimist oli mul vist üks ajaloo halvemaid tujusid üldse. Nüüd tagasi vaadates mulle tegelikult meeldib, et see kõik nii oli, kuna see, et mina ei tundnud sel hetkel Jumala ligiolu, ei tähendanud, et teda ei oleks minuga olnud ja et ta ei oleks minu palveid kuulnud.

Nüüd vahetevahel, kui minu elus on mõni madalhetk ja üritan ennast haletseda, siis see väga ei toimi, kuna peale paariminutilist haletsemist kerkib mu südamepõhjast teadmine, et Jumal armastab mind, ta on mind imeliseks loonud ja ma olen väärt kõige paremat! See teadmine on mul pühapäevakoolist südames ja see ei kao mitte kunagi kuhugi.

Isegi kui ma vahetevahel tahaks, et mul oleks rääkida lugu oma rebel elust: kuidas ma olin ära langenud ja tegin kõiki kõige hullemaid asju ning siis võtsin uuesti Jumala vastu oma ellu, olen ma enda loo üle ütlemata tänulik.