Minu tee Jumalani on võrdlemisi lühike. Alguses ma korra isegi mõtlesin, et kas ma võtsin selle liiga kiirelt omaks, aga ma olen aru saanud, et Jeesuse jaoks ei ole vahet, kui kiirelt ma ta oma südamesse vastu võtan. Kui ma olin veel kõigest paari aastane, viis vanaema mind kirikusse kaasa, kui ma pühapäeviti nende pool viibisin. Suurt midagi ma selles ajast ei mäleta peale selle, et ta oli uhke, et ma temaga kaasas käisin ja ta näitas seda isegi välja oma sõbrannadele. Veel mäletan ka hägusalt seda, et see oli luteri kirik ning seal olid sarnased tegevused nagu tänapäevaseski koguduses: korjandus, kõne ja ülistus. See nn traditsioon jäi katki põhiliselt seepärast, et ma hakkasin käima koolis tema (vanaema) juurest ~40km kaugusel. Ei oska öelda, mille pärast veel, kuid sellest ajast ma enam usueluga kokku ei puutunudki.
Pikk paus sai läbi 2011.a suve lõpus, kui ma olin dj koolis käinud juba pea aasta aega ja nägin 3D tänavatel rannapeo reklaami. Ma isegi ei teadnud, mis asi see 3D kogudus on ja millega nad tegelevad ja mida kõike veel. Mõtlesin, et astuks (enda jaoks) julge sammu ja pakuks ennast sinna dj-ks. Tuli üllatusena see, kuidas Mathias mulle rõõmuga vastas, et "jaaa, muidugi tule". Kui lõpuks jõudis kätte see aeg ja läksin kohale, siis kohe tundsin, kuidas õhus on armastust ja hoolivust. Ja seda ilma, et oleks jõudnud kellegagi rääkidagi. Pärast oma esinemist tulid kõik minu juurde ja kiitsid mu tööd, kuigi ma ise sellega rahul ei olnud. Kusjuures ma sain alles pärast kohapeal aru, et see oli kristlik üritus. Niisiis mind kutsuti ka 3D tänavatel programmi teisele päevale taustamuusikat mängima. Mõtlesin, et miks ka mitte. Seal samuti tegin oma asja ära. Järgmise asjana kohe kutsuti mind 3D koguduse korraldatud filmiõhtule, kus vaadati "To save a life". Film pani mind tõsiselt asja üle mõtlema.
Seejärel hakkasin käima 3D teenistustel, kus mind võeti vastu nagu oma pereliiget. Mul on siiani meeles, kuidas Mathiasel ei jäänud ühtegi sellist korda, kus ta mind ei oleks tervitanud. Üha rohkem hakkas mulle see kogudus meeldima ja järgmine hetk olingi juba 3D väljasõidul, mis toimus mõni nädal pärast 3D tänavatel üritust. See tundus nagu suguvõsa kokkutulek: kõik saavad kõigiga läbi ja kes ei peaks veel mõnda inimest tundma, sellel on täiuslik võimalus seda veel teha. Minu mäletamist mööda juhtus selle väljasõidu teisel päeval minu elu muutev sündmus: sain nii päästetud kui ka ristitud. Paljud mõtlevad, et kuidas ma selle otsuse nii kiiresti tegin. Tol ajal tõesti tundus nii, kuid olin juba enne seda päeva pidevalt mõelnud kogu kristluse teema üle ning jõudis kohale, et ma lihtsalt pean oma elu Jumalale andma. Ma ei pea muretsema ei raskuste ega ka millegi puudumise pärast, sest Ta varustab meid kõigega, mida meil vaja läheb.