fbpx 9. päev – Inimesed ei päästa inimesi | Pauluse kiri roomlastele | 3D kogudus

9. päev – Inimesed ei päästa inimesi | Pauluse kiri roomlastele

Loe roomlastele 9.

Kui vaadata piisavalt õudusfilme, siis näeme teatud mustrit juba minuteid enne, kui filmi pahalane oma järgmise ohvri leiab. Pahaaimamatu inimene tuleb koju, tühja majja, ning selle asemel, et panna põlema tuled, viskab ta koduvõtmed lauale, paneb mantli nagisse ning läheb otse kööki või magamistuppa. Mõni minut hiljem tõmbab hääl õues või ülakorrusel tegelase vältimatu hukatuse juurde.

Kahjuks see, et Sa näed, et keegi kõnnib vabatahtlikult hukatusse, ei juhtu ainult filmides. Võib-olla on Sul toakaaslane, kes käib väljas kõikide valede poistega, või on Sul sõltuvuses sõber, kes keeldub abi otsimast. Kui keegi, keda me armastame, eitab tõde, mida meie nii selget näeme, valmistab see meile pettumust ning teeb haiget.

Roomlastele 9.peatükis väljendab apostel Paulus iisraellaste osas sarnast kurbust. Iisraeli rahvas oli Jumala valitud rahvas, aga kuna nad olid nii sügaval sees selles, mida nad tegid Jumala jaoks, siis ei suutnud nad näha Jumalat Jeesuses. Jeesus oli samaaegselt Jumal ja inimene. Jeesus oli Messias - see päästja, keda nad olid oodanud. Siiski ei näinud nad seda, sest Jeesus ei vastanud nende ettekujutusele sellest, milline Messias olema peaks.

Nii nagu Jumal tegi tööd Iisraeli loos, teeb Ta tööd ka meie lähedaste lugudes.

Pauluse lootus tuli tema arusaamast, et Jumal on sõltumatu ja Jumal on hea. Me võime käia maha pika tee, et aidata kedagi enda ümber ja meie süda murdub, kui me ei näe tulemusi. Aga Paulus tuletab meile meelde halastust, öeldes nii (roomlaste 9:16): „Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.” Inimesed ei päästa inimesi; Jeesus päästab. Nii nagu Jumal tegi tööd Iisraeli loos, teeb Ta tööd meie lähedaste lugudes. Ja just nagu Paulus ei andud kunagi alla rääkides Jeesusest, ei anna meie kunagi alla, et suunata enda lähedasi tõe poole. Sest just õigel ajal ja õigel hetkel teeb Jumal end nähtavaks.

Mõtlemiseks:

  • Kas on keegi, kelle eest Sa oled pikalt palvetanud, et Jumal võiks ta päästa? Kuidas on selle palvevastuse ootamine mõjutanud Sinu usku?
  • Kui Sa mõtled uskmatutele ja katkistele inimestele enda elus, kas on keegi, kelle eest oled sa võtnud ebavajaliku vastutuse? Võib-olla peab selles suhtes muutuma see, et see vastutus peab olema tegelikult ainult Jumala kanda?