Usk, lootus ja armastus

Neljapäev, 1. märts 2018

Ühel vihmasel päeval viskasin järjekordse pilgu oma lennupiletitele, meenutamaks, et peatselt maandun Aafrikas. Tagasi vaadates, usun, et see ei olnud ainult minu plaan, vaid ka Jumala oma. Omamata vähimatki aimu, mis saama hakkab, oli ootusärevus iga päevaga kasvutrendis. Olles näinud pilte lummavast loodusest ja inimestest, jäi see tihti vaid kaugeks unistuseks, kuid nüüd oli see kohe-kohe reaalsuseks saamas ja ühtäkki seisatasin lõõmava Keenia päiksese all Nairobis, otsides oma mustanahalist autojuhti, kes mu mööda tolmuseid suurlinna teid keskpäevasesse ummikusse toimetas, et sealt paari tunnist loksumise teekonda alustada, teadmata, mis mind seal õhtuses pimeduses ees ootab. Reis oli täis suuremaid ja väiksemaid kogemusi, kuid järgnevalt peatun seikadel, mis mind kõige rohkem puudutasid.

Elades heaoluühiskonnas, nagu seda nimetame, siis valikuvõimaluste puuduse üle me küll nuriseda ei saa. Mõnikord tundub isegi, et selle rohkuse keskel töötab see hoopis vastupidise mehhanismina. Kuuleme palju räägitavat hariduse vajalikkusest ja olulisusest arengumaades, kuid nagu paljud hädavajalikud asjad, jääb ka see raha taha. Lapsi ja soove on rohkem kui raha, mida kõige vajamineva rahastamiseks kunagi piisavalt ei ole. Väljakoorunud paradoks on ka see, et kohalikud kõrgkooli lõpetanud ei leia hiljem väljundit tööturul, seda eriti naised. On helgeid päid, kuid mida pole, on töökohad, eriti suurlinnadest eemal. Rääkides reisi jooksul erinevate noortega, kes hetkel veel ülikoolis ei käi, on rõõm näha pühendumist ja kindlat soovi jätkata õpinguid ja tagada endale kindlustatud tulevik. Haridust nähakse kui tulevikus uute uste avajat, kuid paraku pole uksi, mida avada.

Üks välismaalane mainis kord usutluses, meie rahvuse avatuse teemal, et sõites autos koos kahe eestlasega, vaikisid nad terve pika teekonna, ja siis viimaks enne kohale jõudmist, võttis üks kahest lühidalt sõna aegumatul teemal, nagu seda on ilm. Aafrikas sellega probleeme ei tule, sest kõigil on alati sulle midagi rääkida. Kord linnast tulles, kus taas maitsvat kohalikku toitu nautides oma lõunaid veetsime, sattusime auto peale, kui meie juhiks osutus pastor, kes lisaraha teenimiseks inimesi sõidutas. Ta kutsus meid ka pühapäevasele teenistusele, kuid kahjuks pidime ära ütlema, sest oli plaan külastada kooli.

Nähes pühapäeval inimesi kirikusse minemas, seljas oma parimad kehakatted, lastel terved ja puhtad riided, väiksed tüdrukud värvilistes kohevates kleitides, lipsud juustes ja poisid triiksärkides, mõistsin selle päeva tõelist tähendust nende jaoks. Koolis esinesid õpilased luuletuste kui lauluga, nii mõnegi muusikalised anded, mis vajaks edasi arendamiseks toetust, panid imestama.

Juba traditsiooniks saanud külaliste etteaste ei saanud ka seekord toimumata jääda, seega juba olimegi suure hulga laste ees eesti keelset laulu laulmas. Jõudsime reisi jooksul erinevatesse linnadesse, külastasime erinevaid kodusid, kuid eredalt jäi meelde aeg ühe kohaliku perekonna keskel Itenis. Nähes elamistingimusi, kus paljulapseline perekond elab, jäi silma Piibel, mis askeetlikus ruumis ainukese asjana laual oli. Ema pajatas meile oma elust, tihti pilgu Jumala sõnale pöörates. Mõte, mis järjepidevalt esile tuli, väljendas täielikku usaldust Looja vastu, sest teadmine, et Tema juhib kõiki asju, paneb meid väärtustama iga hetke, sest teame, et teisti ei saa ega peagi minema. Kõik mured isiklikust elust, mis hetkeks minu mõttesse kokku kogunesid, ei tundunudki enam nii suured, sest kuidas teistmoodi me saakski mõista tänulikkuse suurust üha uuesti ja uuesti, kui tulles raskustest läbi. Poole oma reisist veetsin väikeses linnas nimega Nyahururu, kus linnapildis väga valget näha ei olnud. See tegi meid eriti huvitavateks uudistamisobjektideks. Lapsed jooksid aedadest kokku, kui valgeid inimesi nägid, endal suudel suur naeratus. Elades kohalike keskel, avanes ka vaade igapäeva tegelikkusesse, mis ei olnudki nii trööstitu pilt, nagu võidakse meile mõnikord luua.

Samuti avanes mul kaaskristlastega võimalus ka osaduseks ja proovisime aja jooksul sügavamalt mõista ja arutada erinevate kirjakohtade üle. On üks koht, mis mind taas kõnetas ja pani veel rohkem nende lausete sügavamat tähendust otsima, Mt 5:3-10. Süüvides igasse õndsuse kiitusse eraldi ja vaadates neid ka tervikuna, võtab see minu jaoks hästi kokku peamised mõtted, mida endale pidevalt meelde tuletada. Eepilised vaated mägedel peatudes ja matk mööda lopsaka loodusega radu, kohates kohalikke, kes möödudes vaikselt teretavad ja järele vaatavad juba naeratus näol, ongi vist see, mis jättis südamesse sügava jälje ja kindlasti ka tagasi kutsub. Usun, et Jumal saab meid kõiki kasutada erinevates paikades ja olukordades. Me oleme erilisteks loodud, ükskõik, kus me asume ja teadmata veel, mis ees ootab.

Gloria Maria