Arvatavasti on olnud hetki, kui me ise või siis keegi meie ümber on olnud hingesugulase otsinguil. Välja on kujunenud standardid, mille järgi otsime, ta peab olema inimene, keda täielikult usaldame, kellele võib helistada kasvõi öösel, kes on nõus tulema kõigega kaasa, kelle juuresolekul saame olla täiesti meie ise ja kellega kohtudes oleme kohe ühel lainel. On loomulik sotsiaalne vajadus omada enda kõrval sõpra, aga miks on siis ikkagi nii palju inimesi, kes tunnevad ennast üksikuna ja sõbra leidmine on raske?
Palju sõpru ei ole minul kunagi olnud, pigem on olnud teemasõpru, kellega suhtleme vaid teatud tegevuste raames. Mäletan, et paar aastat tagasi mõtlesin, et miks facebookis inimesi tuttavaks ei saa panna, sest minu jaoks on “sõbra” mõiste väga isiklik ja lähedane. Facebook julgustab neid otsima ja pakub ka abi. Tihti tuleb teha suurpuhastust sõbralistis, sest mõnda inimest pole, kas kunagi näinud, suhelnud või ei ütle päriselus kohtudes teregi. Leian, et tõlgendus sõbrast on devalveerunud, aga võibolla on asi minus. Virtuaalselt suhelda on lihtsalt niipalju kergem, kui reaalselt kohtudes ja paljud tunnetavad virtuaalselt suurt sõna- ja tegevusvabadust, aga päriselus kohtudes löövad pilgu maha. Vahel jõutakse virtuaalsetel tähelepanuotsingutel “interneeduses” ka väga valede inimeste otsa.
Viimastel nädalatel on meie kogukonnas olnud palju juttu suhtlemisest teiste inimestega ja see on pannud mõtlema mõjust, mis suhted meie elule annavad. Olgu see siis sõbra, vanemate või klassikaaslastega. Miks juhtub tihti, et paljud vestlused jäävad pinnapealseks. Kristlasena olen ajaga mõistnud, et ka raskete teemade jagamine inimestega, keda usaldan, ühendab väga. Mõeldes ajas tagasi, ei oleks tegelikult kunagi ette kujutanud, et jagan seiku oma elust, mida ennem oli isegi endale raske tunnistada. Just rakugrupp on see koht, kus olen õppinud kuulama ja ka inimesi usaldama, jagades nii rõõmu, kui muresid. Pärast mure jagamist anname endale võimaluse naeratada, sest lahendus ei jää tulemata. Mt 18:20 ütleb, et “Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.” Tugev suhe ja lähedus Jumalaga loob hea pinnase luua sügavaid sõprussuhteid ka ligimestega, suutes hinnata ja väärtustada neid, kes on just praegu minu elus ja kelles näen pühendumist ja armastust.
Leian ennast pidevalt tunnistamas, kui kannatamatu võin inimesena mõnikord olla. See on pidev meeleparandus, aga tundes Jumalat, näen kuidas ta loob sõprussuhted ajaga. Uude seltskonda minnes on soov ruttu sulanduda ja sellega tuleb meil tegelikult kokku puutuda igal pool. Kogudusse tulles oli suurim hirm, et mis saab siis, kui mul jääbki uustulnuka tunne ja äkki pean ka teistesse kohtadesse minema vaatama. Saan rõõmuga öelda, et olen just õiges kohas ja seda just tänu inimestele, kes sisseelamise nii loomulikuks tegid. Olen olnud olukorras, kus inimene, keda pidasin parimaks sõbraks on mu elust läinud, kuid näen, et koguduses, kus sõprussuhted on rajatud läbi usu, on need sidemed veelgi tugevamad ja jäävad tõenäolisemalt kestma.
Seda on hea näha, kui uued noored tulevad kogudusse ja juba peale paari nädalat on nad omaks saanud. Muidugi on see kõigil individuaalne, millal ennast avatakse, aga varem või hiljem see juhtub. Siinkohal ma tahan tänada oma kogukonnajuhte kui ka kõiki teisi, kes loovad igale uuele tulijale selle mõnusa tunde, mis annab kindluse, et ta on jõudnud õigesse kohta.
Tähendusrikkaid sõprussuhteid!
Gloria Maria