Gümnaasiumis õppides ei teadnud ma kunagi, mida ma edasi teha tahaksin. Seetõttu läksin õppima IT-d, kuna tundus lihtsalt mõistlik valdkond, mida õppida. Ülikooli ajal juba teadsin, et tegelikult ma päris sellel erialal töötada ei tahaks, kuid ei osanud midagi muud ka õppima minna. Seega ei jäänudki mul muud üle, kui lõpuni pingutada. Viimasel semestril läksin ka erialasele praktikale-tööle.
Kuigi see ettevõte oleks olnud huvilisele ülihea koht, siis ma tundsin seal end väga halvasti, sest see eriala ei olnud minu jaoks. Olin juba pühapäeva pärastlõunati masenduses, et pean homme jälle sinna tööle minema. Hommikuti sundisin füüsiliselt ennast naeratama ning käisin iga pausi ajal WC-s palvetamas, et ma kuidagi need tunnid seal kontoris üle elaks ja töötamise asemel googeldasin pidevalt “mis on elu mõte?”. Mõtlesin, kas ma peangi oma ülejäänud elu siin kontoris ainult raha pärast istuma, sest mitte miski muu mind selle töö juures ei motiveerinud.
Minu sõbrad teadsid mu olukorrast ja nendega arutades jõudsin tulemusele, et nii ei saa jätkata ja tulen sealt töökohast ära. Mind julgustati, et Jumalal on midagi paremat minu jaoks. Suve algul, 2 nädalat enne ülikooli lõpetamist, tulingi erialaselt töölt ära, teadmata, mis edasi saab.
Oodatud kergendust ei saabunud ja tundsin end halvemini kui enne. Minu jaoks olid minu tegemised olnud nii suureks osaks minu identiteedist. Kui see oli segane, siis ma ei teadnud, mida oma eluga teha ning mul ei olnud enam mingit sihti. Kuigi üritasin hoida suhet Jumalaga nii nagu oskasin, siis oli minu üldine emotsionaalne seisund kurb. Tundsin end väga depressiivselt ja lootusetult. Olin täiesti murtud. Varsti läksin järgi oma lõputunnistusele, teades, et ma ei oska sellega midagi pihta hakata. Hoidsin silmad lahti uutel tööpakkumistel, kuid sobivat töökohta ei leidnud. Vanemad küsisid pidevalt, kuhu ma tööle lähen ja teised inimesed tundsid huvi, millega ma tegelema hakkan. Mul ei olnud neid vastuseid ja tundsin väga suurt pinget.
Teadsin, et minu töö peab olema midagi loomingulisemat ja hakkasin uurima õppimise variante. Leidsin ühes kutsekoolis multimeedia eriala, mis tundus huvitav. Kuna minu valitud erialal olid ka mõned IT ained, siis imestati, miks ma peale kõrgkooli neile õppima tahan minna ning dokumente kooli viies öeldi, et me tegelikult tahame siia gümnaasiumi mitte ülikooli lõpetanuid. Mõtlesin, et tore küll, kuskile kooli ka minna ei saa.
Kuna minus oli selle aasta jooksul tekkinud ka huvi videograafia vastu, siis ostsin suvel oma kaamera ja õppisin videosid tegema. Tegin suve lõpul ka oma esimesed pulmavideod, kuid ei osanud sellest rohkem midagi mõelda.
Augustis sain Jumalalt ootamatult ühe kõnetuse. Praadisin pisikesi pannkooke. Ootasin juba kannatamatult, et neid pöörata saaks, kuigi koogid olid veel toored. Kui neid pöörata üritasin, siis need hakkasid katki minema, sest need ei olnud veel küpsed. Kui ma aga ootasin kannatlikult piisavalt kaua ja pöörasin neid, kui need juba ühelt poolt küpsed olid, ei läinud need enam katki ja tulid ilusti välja. Mõtlesin, et ju siis ma olen see veidi toores pannkook veel, kes peab kuumas õlis küpsema, et valmis saada ja ootama seda õiget aega pööramiseks, sest kui liiga vara seda teha, siis läheb pannkook katki ja järele jääb ainult mingi hunnik.
Kuna kooli sisseastumiskatse oli nagu põhikooli kontrolltöö, siis sisse ma sain ning sügisel algas taas koolitee. Eriala peale mõeldes arvasin, et siit peab tulema midagi head. Kahjuks pidin väga kiirelt pettuma. Eriala ei olnud üldse see, mis arvasin ning kooli tase ei olnud lähedalgi minu ootustele. Teadsin, et mul pole taas mõtet niisama aega raisata ning peale 2 kuud tulin koolist ära. Kinnitamaks, et see ei olnud ainult minu pettumus, on dokumendid välja võtnud nüüdseks enamik mu kursusekaaslasi.
Tundsin, et olen jälle omadega kinni ja ikka veel ei tea ma, kuhu edasi minna. Olin juba veidi vihane Jumala peale ja ei saanud üldse aru, miks mu elu selline on, miks teised lähevad oma eludega edasi ja minu elu ei liigu kuskile. Minu usk ja lootus hakkas kaduma, et midagi võib paraneda. Minu sõbrad otsustasin minu eest iga päev kell 21:11 palvetama hakata, et saada selgust selles osas, mida ma peaksin oma eluga tegema. Nad tegid seda püsivalt nädalaid ja ma isegi ei tea, kui palju neid inimesi oli, kes palvetasid. Selline kellaaeg valiti minu sünnipäeva järgi.
Kuna olukord oli minu jaoks veel päris raske, siis ütlesin ühel hetkel Jumalale, et ma istun siin nii kaua, kuni sa annad mulle vastuse. Vaatasin aknast välja ja millegi pärast võtsin prillid eest. Nägin ühte lindu lendamas, aga kuna olen lühinägelik, siis oli see väga udune. Sel hetkel sain kõnetuse: See, kui sa ise selgelt ei näe, ei tähenda, et asjad ei liiguks. See andis mulle natuke lootust.
Viimases koolis jäid mulle meelde turunduse loengud, mis olid kõige põnevamad. Mõtlesin, et ehk on turundus midagi sellist, mis oleks minu jaoks. Hakkasin kandideerima turunduse valdkonna töökohtadele ning veetsin raamatukogus päevi, lugedes läbi mitu turundusõpikut.
Kandideerisin mitmele turundusega seotud töökohale ning mulle tundus, et läks ka hästi ja mul olid kõrged ootused. Ühes agentuuris pakuti mulle veel teist ametikohta ning teises agentuuris jõudsin peale mitut intervjuud ja kodutööd viimasesse vooru. Kui kogu protsess oli aega võtnud juba 2 kuud, sain vastuse, et nad valisid kellegi teise. Hakkasin uuesti otsima.
Varsti peale seda võttis minuga ühendust üks digiturunduse valdkonnas töötav inimene, kellele mind soovitati ning ta tahtis minuga kokku saada. Kokkusaamisel ütles ta kohe, et tahaks minuga seda tööd jätkata ja see on vaid minu otsustamise küsimus. Võtsin mõtlemisaega, sest kuigi pakutud töö tundus huvitav, siis see oleks olnud mulle algul ka päris raske ja pingeline. Otsustasin siiski pakkumisele “jah” öelda. Seepeale lubati minuga mitu korda homme ühendust võtta, kuid seda homset ei saabunud kunagi.
Järgmisena käisin proovitööd tegemas TV3s, kuhu ma kandideerisin videomonteerija kohale ning kus mu tuttav oli ka mind juba soovitanud. 1,5h proovitöö läks hästi, inimestega suhtlemisel ei olnud ka probleeme ja mulle meeldis. Mõtlesin, et see peab olema see koht. Kahjuks nii ei läinud.
Kätte oli taas jõudnud uus suvi ja kuigi ma ei olnud seda väga planeerinud, siis mul olid suvel juba päris mitmed pulmad kirjas, kuhu filmima minna. Olin koos pulmas töötanud fotograaf Valdur Rosenvaldiga, kes pakkus, et oleks nõus mulle mentoriks olema. Esimese kokkusaamise tulemusel tegin otsuse, et ei otsi praegu muud tööd ja pühendangi end pulmavideograafiale ning läbisin suvel ka ettevõtluskoolituse. Novembris lõin ametlikult oma ettevõtte, millega tulin täpselt oma sünnipäeval, 21.11, avalikuks. Aasta aega tagasi ei teadnud keegi kell 21:11 palvetajatest, et see suvaline kellaaeg võis endas peita veel mingisugust tähendust.
Praegu olengi end tööalaselt pühendamas pulmavideograafiale, kuhu Jumal on mind juhtinud. Ma ei oleks osanud endale sellist tööd ise kuidagi välja mõelda ega leida nii toetavaid inimesi sellele teekonnale. See on töö, mis läheb kokku minu oskuste, iseloomu ja väärtustega ning see on miski, millesse ma ise päriselt usun.
Kogu see periood kestis üle 1,5 aasta ning vahel tundus, et see ei lõppegi ära ning kuskil ei paistnud lootust. Ma palvetasin, mu sõbrad palvetasid, ma üritasin leida igasugu lahendusi, aga ikkagi olid kõik uksed kinni, kuni tuli õige asi. Ja kuigi ma ei tea kõiki vastuseid selle perioodi kohta, siis nüüd, endalegi üllatuseks, saan öelda, et olen tänulik selle eluetapi eest. Kuigi praegusel hetkel ei oskaks ma paremat tööd tahta, siis ei ole suurimaks tänupõhjuseks selle tööni juhtimine, sest see on lõpuks kaduv ja ma ei tea, kui kaua ma seda tööd teen või mis plaanid võivad Jumalal minu eluga veel olla. Õppisin rohkem aru saama, et minu väärtus ja identiteet ei saa seisneda nii palju selles, mida ma teen. Aga kõige rohkem olen tänulik hoopis sellepärast, et see kogemus oli minu jaoks siiani kõige suuremaks kinnituseks, et Jumal armastab mind, Teda saab usaldada ja Tal on päriselt ka hea plaan minu elu jaoks.
Seega, kui Sina oled olukorras, kus Sa ei tea, mida oma eluga teha või oled ükskõik, mis eluvaldkonnas palvetamas millegi pärast ja tundub, et justkui midagi ei muutuks, siis tegelikult see ei ole nii. Jumal päriselt kuuleb sinu palveid. Jumalal on päriselt Sinu elu jaoks hea plaan ja Jumal päriselt armastab Sind.
Kätrin