Kas Sa oled olnud olukorras või lausa pikemas ajaperioodis, kus ühelt poolt tead, et Jumal on ustav ja Tal on Sinu jaoks parim plaan, teisalt Sa ei näe mitte midagi oma elus teatud valdkonnas muutumas ning küsid endalt korduvalt, kas Jumal ikka näeb mind?
Lõpetasin juunis ülikooli ärinduse erialal ning juba kevadel hakkas mind närima teadmatus, mis edasi saab. Mõtlesin kõikvõimalikele variantidele ja otsustasin asuda erialasele tööle turunduse vallas.
Juunis saidki tööportaalid minu parimateks sõpradeks ning üritasin asju ajada ka tutvuste kaudu. Kirjutasin tohutul arvul motivatsioonikirju, käisin korduvalt töövestlustel (mis olid mõnikord väga lootustandvad), lahendasin ülesandeid, mis olid konkursside raames ette nähtud. Lisaks pea pooled kohad, kuhu kandideerisin, ei kontakteerunud minuga ning tavapärane oli oodata vastust nädalaid. Kui juuliks ma tööle ei olnud saanud, siis mõtlesin anda ka paberid sisse ühele magistri erialale. Nii tihti oli kogu selle tööotsimise perioodi jooksul olnud veendumus, et see ongi nüüd see, mis Jumalal plaanis on. Olin kindel, et saan sisse, kuid kahjuks jäin napilt välja.
Otsustasin, et ei kaota lootust ja Jumal ei ole mind unustanud ning alustan uuesti tööle kandideerimisega. Kuna olin näinud, et “parematele kohtadele” on liiga suured konkursid ja mul puudus pikem töökogemus, siis see mõjutas ka minu enesekindlust ning esitasin avaldusi tööpakkumistele, mis ei ole need kohad, kus ma tegelikult töötada tahaksin. Mida lähemale sügis jõudma hakkas, seda suuremat survet tundsin, et pean kusagil lõpuks töötama, et millestki elatuda. Kogu perioodi vältel oli päevi, kus sundisin end olema positiivne ja mitte lootust kaotama, samas oli rohkem päevi, kus mõistsin, et Jumal ei saa olla mind unustanud ja otsustasin uskuda, et kuigi ma midagi ei näe, siis Tema näeb ja tegutseb!
Ühel õhtul surfates suhteliselt mõttetus (minu eriala kohapealt) Facebooki tööpakkumiste grupis jäi mul silma tuttava tööpakkumine, kus otsiti ostu-müügi assistenti. Kuigi ametikoht ei tundunud mulle niivõrd atraktiivne, aga firma oma meeskonna väärtustamise poolest oli hea, siis otsustasin kandideerida. Lisaks oli mul tutvuste eelis. Peagi sain töövestlusele, millele järgnes ka järgmise vooru intervjuu. Selleks ajaks oli see ainuke potentsiaalne koht, mis mul jäänud oli, aga olin harjunud oma lootusi mitte väga kõrgeks ajama.
Paralleelselt märkasin ka ühte turunduspraktika pakkumist tuntud firmas, mis pakkus mulle samuti huvi. Koht oli küll tasustamata, aga mõtlesin, et enda arendamiseks on see hea võimalus, mida tööotsimise kõrvalt teha. Ära saan igal hetkel öelda. Sisimas heietasin lootusi, et pärast praktikat tehakse mulle tööpakkumine. Seega kandideerisin sinna praktikale ning mulle avanes võimalus seal kiiresti alustada. Üsna pea sain kõne, et tuttava ettevõte, kuhu kandideerisin ostu-müügi osakonda, otsustas siiski teise kandidaadi kasuks. Kõnes mainis ta samuti, et neil on mitmeid partnereid ja et ta võimalusel kindlasti soovitab mind. Olin tänulik, kuid see ei andnud mulle mingeid lootusi.
Paari päeva pärast sain ühe ääretult positiivse ja julgustava kõne nende partnerettevõttelt, kes pakkus mulle automaatselt ostukoordinaatori kohta. Ma ei osanud sellest kõnest ega ka ametikohast enam midagi arvata, sest olin praktika käigus jõudnud mõistmisele, et tahaksin turunduse valdkonnas töötada ning pakutud väljakutse tundus mulle üsna suur. Otsustasin, et lähen intervjuule ning langetan lõpliku otsuse pärast seda. Töövestlus hämmastas mind veelgi enam kui telefonikõne: ma ei olnud oodanud nii head pakkumist ning märkasin kohe, et töötajad on väga väärtustatud ja omavahel head sõbrad. Lisaks sain vestluse käigus teada, et ettevõtte juht ise on samuti kristlane, mida nägin lisaplussina.
Olen selles firmas praeguseks töötanud kolm nädalat. Lisaks paljudele positiivsetele külgedele olen selles kohas näinud algusest peale ka kahte olulist miinust: ostuvaldkond ei ole see, millest terve suve unistasin, ning teiseks asub töökoht mu kodust kaugel. Siiski olen mõistnud, et midagi on selles väga erilist, miks selline pakkumine mulle sülle kukkus. Samuti need miinused on võtmas minu silmis teist kuju ja ei tundu enam olulistena. Mõistan nüüd, kuidas Jumal seda protsessi tegelikult juhtis ja mind suvel vabastas igasugusest tööst, sest siis ei oleks ma jõudnud kuidagi teha 3D uut logo, osaleda Võimaluste Festivalil, panustada inimestesse ning puhata.
Tahan Sind julgustada, et kui Sul on raske ning mingi olukord Sinu elus näib suurem kui Sa ise, siis Jumala jaoks ei ole midagi liiga suurt. Hoia Temast kinni ja tee omapoolne samm ning ütle Jumalale, et Sa usud ja usaldad Teda ka siis, kui Sa ise lahendust ei näe, sest Tema näeb!
Marlen Väli