Tunnistus: evangeeliumis ON Vägi!

Esmaspäev, 1. august 2016

Kas teate seda tunnet, kui olete mõne inimesega hea sõber juba väga pikka aega, isegi aastaid, aga te pole ikka veel julgenud evangeeliumi otseselt neile kuulutada ega Jeesusest rääkida? Kogu aeg justkui tahaks, aga ei leia sobivat momenti ja kõige tipuks hiilib kukla taga hirm, et mis siis, kui ta ei taha enam minuga üldse nii palju suhelda ainult sellepärast, et mina olen kristlane. Minul on sarnane kogemus olemas. Tahan teile sellest veidike jagada.

Kolm aastat tagasi kohtusin üpris ebatavaliselt kokku ühe neiuga, kellega meil oli ühine tuttav. Me rääkisime pikalt juttu ning meile mõlemale meeldis üksteise seltskonnas olla. Mida rohkem ma temaga rääkisin, seda rohkem ma mõistsin, et ta oli seest nii katki tehtud ja ta otsis kogu aeg midagi, millega seda tühimikku täita. Mul oli nii suur igatsus teda kuidagi aidata, aga ma ei teadnud, kuidas. Ma ei arvanud, et evangeelium võiks teda aidata. Ma kartsin talle sellest rääkida. Ma küll olen pärit kristlikust perekonnast, ma teadsin evangeeliumit, kuid ma ei olnud oma elu veel täielikult Jumalale pühendanud. Evangeelium ei tundunud mulle midagi erilist. Ma olin selle teadmisega terve elu olnud.

Eelmise aasta sügisel kohtusime uuesti üle mitme kuu ning selleks ajaks olin ma oma usuteel juba päris märkimisväärse sammu edasi astunud. Me pidime kohtuma pühapäevasel päeval ehk vahetult pärast teenistust. Ma jäin Prive’s juttu rääkima ning kutsusin tema ka korraks sisse. Ta oli šokis ja hämmastunud inimeste sõbralikkusest ja nende heatahtlikkusest. Ta küll avaldas soovi tulla 3D teenistusele, kuid alati tuli midagi ette. Mõni kuu hiljem oli ta oma eluga jooksnud tupikusse. Ta rääkis mulle südantlõhestavaid lugusid, mis ta elus oli toimunud. Tihti saatis ta mulle suitsiidse alatooniga sõnumeid. Järsku ma avastasin, et ma ju ei ole talle mitte kordagi evangeeliumi otseselt jaganud, kuigi ma olin teda juba kaks ja pool aastat tundunud! Ma otsustasin, et mul on aeg tegutseda nii kiirelt kui võimalik. Ma hakkasin talle Jeesusest rääkima ning sellest, mida mina usun. Ausalt öeldes ootasin ma napisõnalisi vastuseid ning kartsin isegi halvakspanu tema poolt, aga asjad olid hoopis vastupidi! Ta rääkis mulle, kuidas ka tema on sellistele asjadele mõtelnud ning tal oli siiras uudishimu kristluse vastu. Ma hakkasin tema pärast iga õhtu palvetama. Ta tuli kord teenistusele, mis talle huvi pakkus ning edasi jõudis ta ka meie kogukonda. Ta rääkis mulle, kuidas talle tohutult meeldib kogukonna keskel olla. Üks õhtu kirjutas ta mulle kindla sooviga saada päästetud ning mõni nädal tagasi kogukonna keskel tegi ta päästepalve!

Kes veel ei tea, siis selle tüdruku nimi on Iiris, ta on osa meie kogukonnast ning ta saab Võimaluste Festivalil ristitud!

Ma tahan kõiki julgustada, et kui teil on mõni sõber või tuttav, kellele te pole veel saanud/julgenud evangeeliumi jagada ja kardate, mida nad teist arvata võivad, et te vaatamata kõikidele oma kahtlusele jagaksite ikkagi rõõmusõnumit Jeesusest, sest see võib päästa selle inimese elu, igas mõttes. Ja ärge unustage, et kõikvõimas Jumal, kellel on meelevald kõige üle, on kogu selle protsessi vältel just sinuga! Kõik juhtub just õigel ajal. Vahest võib tunduda lootusetu ja vahest võib olla raske, aga see kõik on seda väärt!

#igaüksvõibmuutuda 

Elis Käär