Tänases heaoluühiskonnas on levinud mõttelaad, et inimene peaks nii palju ja nii kiiresti kui võimalik loobuma töötamisest (küll teatud materiaalsete hüvede olemasolul), et siis lihtsalt ülejäänud aastad puhata ja elu nautida. Koguduses sama analoogiat kasutades ehk olen vahel isegi aidanud kaasa mõttelaadi süvenemisele, et “tavalisele tööle” peaksime panustama nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik ning eks ikka selleks, et siis saaksime oma aega kasutada “tähtsamateks asjadeks” nagu evangeeliumi kuulutamine ja inimeste usulisele arengule kaasa aitamine.
Kuigi usun täielikult, et viimane on kõige olulisem (inimeste igavikku mõjutab siiski ainult nende usk Jeesusesse mitte nende töö), siis ei ole ka esimene väärtusetu. Aeg-ajalt on hea meelde tuletada, et Jumal on meid loonud ka selleks, et teeksime tööd. Mõtle kas või Jeesusele endale, kes veetis proportsionaalselt oluliselt rohkem aastaid siin maa peal puutööd tehes kuivõrd inimestele kõneledes. Miks pidi Jumala poeg oma niivõrd väärtuslikku aega selleks üldse kulutama? Ainus viis, kuidas sellele küsimusele vastata, on selle kaudu, et Jumal näeb väärtust ka töötamises.
Mina isiklikult usun, et Püha Vaim tahab meie koguduse liikmeid suunata nii, et meie kõigi elud ei oleks tähendusrikkad ainult väljaspool tööd, vaid ka selles keskkonnas, kuhu ta meid asetanud on. Sa lood töötades oma kohaolu ja olemusega väärtust juurde ning Jumal hindab seda! Olgu see sulle julgustavaks mõtteks aasta viimasesse kuusse astudes.
Parimaga
Jakob