Tervitus kaitseväest vol.2

Reede, 30. november 2018

Hei kogudus!

Veidi veider on selle peale mõelda, aga ma olen juba kaks kuud aega teeninud ja see aeg on ikka päris kiiresti läinud. Eelmises uudiskirjas mainisin, et LBK (laskuri baaskursus - toim.) lõpp on kohe tulemas ja sõdurieksamid on ees. Hea uudis on see, et sooritasin kõik eksamid positiivsele tulemusele ja teenisin välja Kuperjanovi kontidega embleemi. Edasi hakkab meil pihta eriala kursus ja minust tuleb poolik ehk pooljaoülem ja kui läheb hästi siis saan ka kõrgema auastme pagunid. Eelmises uudiskirjas kirjutasin ka, et vaba aega on vähe. Praeguseks see seis on paranenud, aga võrreldes tsiviiliga on seda ikkagi vähem.

Teenistuses õpib hästi oma aega praktiliselt kasutama ja ma olen õppinud seda, et olulised asjad tuleb võimalikult ruttu ära teha. Üks neist olulistest on minu jaoks Jumalaga aja veetmine. Mõned päevad on päris tuksis. Olen väsinud ja ei jaksa midagi teha ega kellegagi suhelda, samas on kellelgi alati midagi tarvis ja närv läheb mustaks. Aeg Jumalaga on nii väärtuslik, sest see aitab akusid laadida ja seada pilgu tagasi Jeesusele.

Meie Jumal on rahu Jumal (1Ts 5:23,) ja lootuse Jumal (Rm 15:13) ja armastuse Jumal (2Kr 13:11) ja Ta näitab seda alati kui vaja on ja ei jäta meid kunagi üksi. Minu kaitseväe aja kolmandal nädala pühapäeval oli meie esimene külalistepäev. Selleks hetkeks ma olin juba siinse eluga ära harjunud. See hetk kui ma nägin oma vanemaid ja oma venda esimest korda, oli korraga selline tunne nagu tahaks nutta ja naerda ja neid kallistada ja neile kõigest räägida ja näidata ja kõike kuulata. Hea oli näha kedagi, kes ei olnud laigulises vormis, ja lihtsalt koos olla. Kokku oli sellel päeval ca 1400 külastajat. Miks ma sellest räägin, on see, et suhted teiste inimestega on nii-nii olulised ja vajalikud ja need saavad meeletult palju üles ehitada ja panustada mõlemapoolselt! 

Üks asi veel, millest jagan, on mu esimene väljaluba, mis oli nüüdseks kaks nädalat tagasi. Mega privileeg oli olla tagasi korraks tsiviilis, kus ei pidanud kogu aeg valmis olema mõneks tegevuseks ja sai lihtsalt olla, olla korraks eemal väeosast ja lihtsalt puhata ja saada vaheldust teenistusest. Väga vajalik oli sõpru ja pere näha ja nendega aega veeta. Suvel ma võtsin seda nii iseenesest mõistetavana, aga tegelikult on kogudus ja pere ja sõbrad ikka mega jõhker privileeg!

Teie Ragnar

Loe ka: Tervitus kaitseväest vol.1