Augusti keskel istusin laua taha, kus mulle öeldi, mis minu lähitulevikust saab: Kuperjanovi jalaväepataljon Võrus. Buss hakkab Tallinnast sõitma 1. oktoobri hommikul. See bussisõit kuidagi venis ja venis, aga kui Taara kasarmutesse jõudsime, hakkaski pihta. Kohe esimesel päeval saime kogu oma varustuse kätte ja seda oli nii palju, et ei saanudki aru, mida kõike sellega tegema peaks.
Esimesel nädalal oli ikka tunda eestlaslikku vaikust ning tasakesi uurimist ja jälgimist, et mis edasi saama hakkab. Reegleid oli palju, segadust tekkis tihti ja uus elu pataljonis oli ilmselt kõigile harjumatu. Iga päev kell 6.05 olime juba vooditest väljas ja jooksime koos mitmesaja kaasvõitlejaga hommikujooksu, aeg oli nii varajane, et isegi kuud oli veel näha. Enda relvad saime ka esimesel nädalal kätte. Kõik pidid oma relvanumbrid pähe õppima.
Vabasid hetkesid oli vähe, eriti alguses, sest teha oli palju ja väljaõpe algas kiirelt ja pauguga. Telefoni võis näha ainult unes, sest tempo oli kogu aeg peal.
Selleks, et saada pealuu ja kontidega embleem, tuleb Kuperjanovis sooritada LBK (laskuri baaskursuse) eksamid. Senimaani oleme lihtsalt musta värvi embleemiga, millel pole midagi peal, kuid mis on sama kujuga. Siin on ka vastutajad, kes vastutavad terve oma rühma eest (36 inimest, kes moodustavad 4 jagu) ja vastutajate abikäed on jaoülemad, kes vastutavad enda jao ehk 9 inimese eest. Kuidagi juhtus nii, et ma sain jaoülemaks LBK ajaks. Erinevusi kogukonnajuhtimisega on palju... See kindlasti on väljakutse mu jaoks, aga usun, et olen siin põhjusega. Teiste kuttidega saan juba hästi läbi ja rühmal hakkab tekkima ühtsustunne ja on võimalik teha koostööd ühise eesmärgi nimel. Mehelikkust on õhus palju ja inimesed on väga erinevad ja seda on tunda, kui panna mitukümmend ilma juusteta tüüpi ühte tuppa.
Vaimulikult on pigem keeruline, sest aega Jumala jaoks on vähe. Pōhirõhk on palvel, aga hoian ka Jumala Sõna endaga kaasas. Pühapäevad on vabad, seega olen seda kasutanud ära, et Temaga aega veeta. Meil oli just äsja kolmepäevane metsalaager. Esimesel päev oli päris halb, sest ilm ei teinud koostööd: sadas vihma, oli külm ja tuuline. Väga paljud jäid haigeks. Teine ja kolmas päev olid ka külmad ja niiseked, ilm oli halb. Õnneks lubati meil olla jaotelkides, kus on soojad puuküttega ahjud ja see oli nii suureks õnnistuseks. Laager lõppes 10-kilomeetrise rännakuga pataljoni lahingvarustuses ja kõik olid väsinud ja tahtsid juba tagasi “koju” jõuda. Jalad olid kõndimisest valusad ja ainuke, millele ma mõelda sain oli:
“Sulle kuulub kogu au
ja sulle kuulub kogu kiitus,
sulle kuulub minu lootus
igavesti!”
See tõi naeratuse suule ja hea oli Teda ülistada siis, kui inimlikult vōis olla halb ja ebamugav. Aitäh, et olete mu kogudus, et olen saanud teie keskel kasvada ja et mu juured on tänu teile tugevalt Jeesuse küljes!
Parimat!
Ragnar Esken