fbpx Teenimisest laste turvakodus | 3D kogudus

Teenimisest laste turvakodus

Kolmapäev, 4. mai 2016

Alustasin turvakodu külastamist umbes veebruarikuust. Olen juba varasemalt lastega palju kokku puutunud ning nendega tegutsemine on tõmmanud mind ikka ja jälle nende juurde tagasi. Selle aasta alguses hakkasin ma rohkem teadvustama, et see on eriline and Jumalalt ning ma pean seda teadlikumalt rakendama hakkama, et mitte lasta sellel tuulde minna. Arvan, et kui Jumal on meile mingisuguse anni andnud, siis see ei ole mõeldud endale hoidmiseks, vaid teiste ülesehitamiseks ja teenimiseks. Nii ma siis mõlgutasin mõtteid Tartu turvakodust, kui ühel heal päeval teatas 3D kogudus, et nad kavatsevad veeta sõbrapäeva koos turvakodu lastega. See oli kinnituseks mulle, et pean selle sammu astuma ja minema sinna vabatahtlikuks.

Kui ma läksin esimest korda turvakodusse koosolekule, ei osanud ma midagi oodata ega teadnud üleüldse, mida ma seal täpselt tegemagi hakkan. Süda oli mul aga valmis teenima kõigega, mis mul on. Aja möödudes oleme lastega koos kokkanud, teinekord mängime lauamänge ja tihtipeale me lihtsalt räägime. Nemad räägivad mulle oma sõpradest, lasteaiast või koolist, nii rõõmudest kui ka muredest ja neil hetkedel tunnen ma suurt privileegi, et mul on võimalus nende elus kaasa tegutseda ja nendega rääkida. Ühed vajavad julgustussõnu, et nad on tublid ja saavad hakkama, teised vajavad hella sõna ja kallistusi, mõni tahab lihtsalt ärakuulamist, aga eranditult vajavad nad kõik tähelepanu ja aksepteerimist.

Mina kahjuks ei saa muuta seda, millisesse perre lapsed sündisid: mõnel pole ema, mõnel pole isa, mõne vanemad ei ole hoolinud piisavalt, samas kui mõne teise lapse pealt peegeldab kohe, et tal on armastavad ja aktiivsed vanemad. Mu süda murdub, kui näen mõnda last, kellel on madal enesehinnang selletõttu, et ta vanemad ei märka lapse saavutusi või kui kell on 12 öösel ja kuueaastase poisi ema ei tunne muret, kus ta laps on ja kuidas ta koju saab. Usun, et mulle läheb see eriliselt korda, sest see läheb korda ka Jumalale, kes on kõik oma käega loonud ning kui Tema kätetööd ei austata või koheldakse ebaõiglaselt, valmistab see Talle suurt südamevalu. Minu soov on armastada neid lapsi sama armastusega, mida Jumal meie vastu näitas, kui Ta saatis oma poja Jeesuse lepituseks meie üleastumiste eest, et meie võiksime taas ühendatud saada Jumalaga, nagu see oli algselt (Jh 3:16).

Ükskord oli mul võimalus veeta aega ka Maarjamaa Hariduskolleegiumi noorte tüdrukutega, kes ei ole oma elus just parimaid valikuid teinud ja on veidi probleemsemad ühiskonna silmis. Nendega koosveedetud aeg kinnitas mu mõtteid, et nad vajavad tunda armastust ja hoolivust, millest nad ise on perekonnas ilma jäänud. Nad on justkui kevadlilled, mis õitsele puhkemiseks vajavad paitavat, sooja päikesevalgust, vihma, mis kastab neid ja laseb neil sirguda pikaks ning vahest tuleb ka üleliigne umbrohi välja kitkuda, mis lämmatab neid ja takistab nende kasvu.

Minu eesmärk on elada välja Jumala armastust seal, kus sellest kõige rohkem puudus on, ja teha tuntuks Jeesus neile, kes Teda vajavad, sest ei vaja arsti terved, vaid haiged (Mk 2:17). See on minu rõõm ja privileeg teenida noori!

Paula