Tagasivaade Võimaluste Festivalile

Esmaspäev, 29. august 2016

Jagan veidi oma mõtteid ja kogemusi Võimaluste Festivalist, mis toimus 14.-17. augustil Nuutsakul. Lühidalt võiks lihtsalt öelda, et see festival ehk 3D suvelaager oli ülimalt võimas kogemus! Arvan, et me kasvasime selle jooksul palju nii igaüks isiklikult kui ka kogudusena tervikuna.

Festivalil oli oma osa lõbusatel ja aktiivsetel tegevustel nagu veemängud, kanuud, batuut jms ning meeskondlikel väljakutsetel metsas tegutsedes (kiitus neile, kes hoolimata paduvihmast ikkagi välja läksid!), kuid kõige olulisem oli ikka vaimulik osa.

Seminaridest oli meeldejäävaim Dave Thomase seminar, kus räägiti sisuliselt suhete loomisest ja hoidmisest, et selle kaudu evangeeliumi jagada. Seminar oli väga lustlik, paljude naljakate, näitlike seletustega ja eluliste lugudega. Kõigest kumas läbi, et hoolimise alus on meie endi süda ja hoiak ning mõnikord võib üksik sõna või lause kellelegi väga palju tähendada, isegi elu päästa või otsustada, kas keegi jääb kogudusse või mitte – üksteise märkamine on oluline! Dave ja Ian jagasid palju tõestisündinud lugusid, mis seda kinnitasid.

Teiseks oli väga hea Maali-Liina juhitud seminar tervislikust toitumisest, kus ta jagas lihtsaid ja praktilisi nõuandeid; üks tabavaim lause minu jaoks oli „Jumal looming on parim!“ (ehk siis sööge võimalikult palju juurvilju ja puuvilju).

Teenistuste jutlused Dave Thomase poolt (Freedom church, UK) olid kõik väga head ja moodustasid mõnusa terviku kogu laagri jooksul, see mees oskab tõesti inimesi kaasa tõmmata ja head õhkkonda luua! Minu jaoks oli samuti oluline ülistus, mis oli võimas ja elav, eriti viimasel õhtul, kui peale jutlust Dave palus meil pingid ruumist välja viia ning me tõesti laulsime ja hüppasime täiest jõust, nii et võttis hingeldama! Samuti oli meeldejääv laul, mida Dave ise laulis ja mis haakus jutluste sõnumiga tervikuna. Laulus oli fraas „I am no longer a slave to fear, for I am a child of God“.

Koguduslikus mõttes oli tähtis sõnum Ianilt (samuti UKst), kes andis edasi nägemuse köieveost, mille põhisõnum oli, et peaksime kogudusena rohkem tõusma oma juhtide selja taha, neid toetama ja julgustama, palvetama nende eest. Kogudus ei saa olla tugev ja edasi liikuda, kui selle kasvu nimel pingutavad ainult juhid ees üksinda.

Üks teema, mis oli minu jaoks enne laagrit ja kogu laagri aja eriti intensiivselt üleval ja jooksis mitmel korral läbi nii jutlustest kui ka isiklikest vestlustest, oli enda väärtuslikkuse tunnetamine, st et me (eriti naistena) ei suuda tihti ise ennast väärtuslikuna näha, ennast armastada. Samuti tean varasematest kogemustest, et ma pole sugugi ainuke, kes selle teemaga võitleb – isegi kui tean, et Jumal armastab mind ja olen väärtuslik, ei jõua see teadmine nagu päriselt kohale. Dave ütles kohe esimesel teenistusel, kui ta rääkis oma naisest: „Neiud, te olete palju rohkem väärt, kui te arvate!“ Usun, et meil on tõesti vaja seda palju kuulda, et lõpuks ise ka uskuma jääksime, et oleme tõesti väärtuslikud. Võime mõelda, et see ei ole oluline teema, aga nagu ka Dave rõhutas, siis tegelikult on vägagi oluline, kuidas me end näeme, sest kui me ei tunneta oma väärtust Jumalas, hoiab see meid paljuski tagasi, sh takistab teistele õnnistuseks olemast.

Julgustan kõiki, kes tunnevad end ära, seda probleemi kellegagi jagama. Isegi kui see inimene ei oska ega saa päriselt nõu anda, kuidas hakata end rohkem Jumala silmadega nägema, siis jagamine iseenesest võib muuta juba väga palju. Kas või kui see teine inimene vaatab Sulle otsa ja ütleb, et sa oled väärtuslik või toob välja Sinu häid omadusi, mida ta Sinus näeb, siis see julgustab omajagu ja aitab mõista, et Sinus ongi palju ilusat ja väärtuslikku. Kui me ise endasse ei usu, oma häid omadusi ei näe, on mõnikord vaja, et keegi teine usuks meie eest, näeks meie potentsiaali ja ütleks seda ka välja. Mina vajan seda küll. Ise saingi kõnealust teemat viimasel õhtul jagada enda jaoks usaldusväärse, kogenud inimesega ning võin öelda, et see muutis ja julgustas mind väga palju, olles üks ääretult oluline vestlus ja palve minu jaoks. Juba see, kuivõrd sügavalt armastatuna ja aktsepteerituna ma end nendel hetkedel tundsin, aitab tegelikult tunda, et olen tõesti väärtuslik. 

Suur rõõm oli ka kuuest inimesest, kes laagri viimasel päeval hoolimata jahedast ja vihmasest ilmast ristitud said ning kõigist, kes said päästetud!

Lõpetuseks tahaksin veel edasi anda laagris välja toodud mõtte, et laagrite puhul me mõtleme tihti nendest erilistest hetkedest, mis on seal kohapeal. Aga tegelikult on oluline pigem see, mida Jumal tahab teha selle laagri kaudu oma koguduses pärast laagrit!

Eva