Heliseb telefon. Haaran oma armsa Samsungi ja vaatan ekraanile ning näen seal Sven-Joonatani nime. "No tsau", ütlen mina.
"Tsau vennas, mul on sulle üks äge asi teatada", kõlab vastu.
Selle mõne sekundi jooksul jõudsin peast läbi käia nii mõnegi "ägeda asja", mida ta rääkida võiks.
Siis aga teatab tema, "kuule, sa saad pooleteise nädala pärast Hõumil “oma lugu" rääkida."
Ma olin arvanud, et meie sõprus Joonataniga on lühikese aja jooksul jõudnud ikka nii kaugele küll, et mõiste "äge asi" on meie jaoks sarnane, kui mitte sama, aga see nüüd küll kuigi äge asi polnud, mida ta mulle just teatas.
Võiksin enne kõigest muust rääkida ja hea meelega, aga mitte oma lugu. Mitte veel. Mitte võõraste ees. Ma pole valmis.
Mõni inimene, kes mu lugu mingil määral kuulnud, on öelnud, et ma võiksin seda suuremale hulgale inimestele jagada, kuid ma polnud seda kunagi tõsiselt võtnud. Mitu kuud varem käis peast läbi mõte, et äkki olen suve lõpuks ja Võimaluste Festivaliks valmis!? Ka see tundus hirmutav.
Kuid nüüd pooleteise nädala pärast? Ei, ma ei ole kahjuks valmis. Kohas, kus osasid inimesi ma näen esimest korda ja kus enamus ongi minu jaoks võõrad. Need olid minu mõtted 10 sekundi jooksul, kui telefonis oli vaikus.
Lõpuks avasin oma suu ja vastasin "Ooookeiii", ilma et mu aju ja suu koostööd oleksid teinud.
Need on need hetked, kus sina ei räägi. Hetked, kui on toimunud mingi võitlus aju ja südame vahel, aga ma olen alistunud end Jumala armule, andes oma südame tema kasutada. Nii tuli sealt ka see "okei", mis oli kõike muud kui loogiline. Ma tegelt ju pole valmis, tõesti pole...
...poolteist nädalat hiljem istun ma Jüris paarikümne noore inimese ees. Enamus nendest noored, keda ma nii hästi veel ei tunne või on mulle üldsegi võõrad ning ma avan nendele oma elu, oma südame ja selle, mida Jumal mu elus on teinud.
Ma ei olnud isegi mõelnud, et ma võiksin muutuda sellises kohas ja auditooriumi ees emotsionaalseks, kuid olles mõned minutid oma lugu jaganud, vajus mu pea alla ja mu silmad olid pisaratest märjad.
Minu jaoks on sellised pisarad alati vahepealsed ja ma kutsun neid "armu pisarateks".
Need tulevad siis, kui ma tunnen seda armastust, mis voolab läbi Jumala armu ehk Jeesuse ning läbi vere, mida ta meie pärast valas.
Olen üritanud meenutada, mida ma too õhtu seal Jüris rääkisin, aga ma ei mäleta.
Mäletan üksikuid asju. Näiteks seda, kuidas see tuba täis noori naeratas, kui ma nendele silma vaatasin, kuigi pisaraid oli ka nendes silmades.
Mäletan seda tunnet, et mu lugu kõnetas paljusid ja andis neile mõista, kui väga erinevad on Jumala mõtted sellest, mida maailm meile öelda tahab ja mida nad võibolla seni on arvanud.
Oma loole mõeldes saan alati kinnitust, kui erinevad on väärtused Taevase Isa ja kõige selle vahel, mis on temast eemal.
Mu lugu on täis Jumala imesid ja ma mäletan ka seda tunnet, et tol õhtul Jüris ei rääkinud mina, vaid Jumala armastus, mis on minu elu määranud viimased neli aastat. Ma usun siiralt, et paljud südamed said puudutatud. Ma usun, et Jumal rääkis paljudesse südametesse neid väärtusi, mida nad ei ole varem oma elus näinud.
Maitsev toit, naljakaid ja sisukaid vestlusi kaasa haaravad mängud, jutlused, ülistus, palju uusi inimesi ning vestlusi. See kõik on vaid killuke "Hõumist".
Hõum on toonud uut väärtust noorte ellu, kes pole täna veel kristlased, aga paljuski tänu sellele projektile on Jumal kõnetanud mitut noort inimest nii võimsalt, et nad on tänaseks oma elu Jumalale andnud ja järgnevad täielikult Jeesusele. Kas on olemas paremat tunnistust? Ei ole! :) The end ja jutud, aga ma jätkan veits veel.
Igal inimesel, kes oma nõu ja jõuga Hõumil kaasa löönud, on olnud suur roll andmaks edasi seda sõnumit, mida need noored nii väga vajavad ja igatsevad. Tõde.
Meie saame oma lugusid jagades anda edasi seda, mida Jumal meie elus on teinud. Seda, millist väärtust on Jumal meie ellu toonud ning millist lootust ja usku saabki vaid läbi Jeesuse. See on midagi, mida ei suuda mitte miski ega keegi pakkuda.
Hõumil on iga kord selline aeg, kus jaguneme väiksematesse gruppidesse ja see on nii eriline, kui saan võimaluse olla näiteks grupis, kus on kaks mitte kristlast ja mina.
Ma jagasin tol õhtul oma lugu väga avameelselt ja see oli tõenäoliselt üks põhjus, miks peale unist algust hakkasid kaks noort mulle üsnagi julgelt oma elusid avama. Ma olin üllatunud.
See teeb nii suurt rõõmu, kui noored avavad oma südame ja mõtted. Nii saab Jumal meid kasutama hakata veelgi rohkem. Vestlused ongi minu jaoks Hõumil kõige tähtsam osa.
Oli imeline seista keset tuba, seisatada ja vaadata, kuidas kõik selle Hõumi korraldustiimi liikmed on vestlustes noortega, andes edasi seda, mida Jumal nende noorte ellu igatseb.
Paljud noored avasid selles valdkonnas oma mõtteid võib-olla esimest korda üldse. Tundsin läbi selle, kui väga Jumal armastab neid noori. See on imeline.
Ma räägin nüüd igaühe eest, kes selles projektis kaasa löönud nõu või jõuga.
On privileeg ja au olla Jumala poolt kasutatud ja läbi "Hõumi", Teda teenida ning viia noorte ellu väärtust, mida saab pakkuda vaid Taevane Isa.
Valtrik