Olen 3D koguduses kohanud mitmeid väga võimekaid ja tublisid noori, kes võtavad vapralt vastutust, millest enamik nende eakaaslasi isegi ei mõtle. Ent üks murenoot kõlab aeg-ajalt kõige selle sees: “Ma olen liiga noor...” Sisemine ebakindlus ja teiste üleolevad naljad nende nooruse kulul tahavad röövida neilt meelekindlust. See tunne on mulle tuttav.
Ma olen enamiku oma elust tundnud, et olen liiga noor. Olen oma pere pesamuna ning mäletan lapsepõlvest küllaga olukordi, kus mulle öeldi, et ma pole piisavalt suur, et millestki tähtsast ja toredast osa võtta. Eriliselt haiget tegi see siis, kui ütlejateks olid mu vend ja õde, kes polnud ju ise ka täiskasvanud. Meie vanusevahe on neli ja kuus aastat, ent siiski olin ma kohati nende meelest liiga noor. Näiteks ei lubanud nad mul endaga kaasa tulla, kui nad koos trenni tegid. See oli väga kurb. Mäletan frustratsiooni, mis mu peas tagus: “Ma ei saa ju sinna mitte midagi parata, et ma nii väike olen!” Ja ometi jäeti mind üksi maha, elu üle järele mõtlema.
Selle kõrval muutusid eriti tähenduslikuks olukorrad, kus mind võeti vanemate seltskonda. Lasteaias käimise asemel veetsin ma aega vanavanematega elu üle arutledes. Kooliajal sõbrunesin väga ruttu oma venna ja õe sõpradega ning tänase päevani on mu suhtlusringkond suures osas minust vanem. Ma ei tea, kas selle lapsepõlve frustratsiooni toel või lihtsalt iseloomu tõttu, aga minust kujunes väga ambitsioonikas inimene. Mul on olnud julgust unistada ning pealehakkamist oma unistuste ustele koputada, kuniks need uksed on avanenud. Juba keskkoolis sai minust kultuurilehe Sirp kaasautor, ülikooli ajal täitusid mu unistused anda välja oma plaat ning töötada Estonia kontserdimajas ja Eesti Televisioonis.
Ent oma unistuste ametites kummitas mind üks hirm. Mis saab siis, kui keegi saab teada, kui noor ma tegelikult olen? Minu jutu, ülesannete ja enesekindluse põhjal keegi ei arvanud, et ma olen alles 18 või 20. Ma kartsin, et kui see välja tuleb, arvatakse, et sain sinna tööle lihtsalt tutvustega, sest pole ju võimalik, et nii noor inimene oma oskuste ja kogemustega midagi seesugust välja teeniks. Vältisin vestlusi, kus räägiti vanusest või elukäigust ning püüdsin ennast alati välja keerutada sellest lihtsast küsimusest, et kui vana ma siis ikkagi olen.
“Normaalne vanus” oli justkui jänes, mis mu eest kogu aeg ära jooksis. Mõtlesin, et kui olen 16, siis on ilmselt parem. Kui 18 saan, olen ilmselt tõsiseltvõetavam. Hiljemalt 21 on ometi väärikas vanus.. Ent kui üks või teine vanus kätte jõudis, olin jälle ülesannetes ja seltskonnas, mis nõudis enamat. Ülikooliajal kord küsisid sõbrad minult, kas ma ülikoolis ikka käin, sest ma kunagi ei räägi oma õpingutest. Tõenäoliselt oli tudengipõlve mahavaikimine ka miski, mille toel tahtsin oma tõsiseltvõetavust kasvatada. Et ma oleks enamat kui mingi suvaline tudeng, sest inimesed, kellega ma koos töötasin, olid ikkagi ammu ülikooli lõpetanud. Õigupoolest olid mõndade kolleegide lapsedki selleks ajaks ülikooli lõpetanud.
Samaaegselt sellega, et olin kantava vastutuse suhtes liiga noor, olin justkui kohase vanuse mõnes muus eluvaldkonnas juba mööda lasknud. Olin 21 ja polnud kordagi suhtes olnud. Sotsiaalne surve oli päris korralik ja kristlasena olin pealtnäha muidugi rongist maas, sest mu eakaaslased olid juba ei-tea-mitmendas suhtes. Kiiruse mõttes oli statistika muidugi nende poolel, sest mina otsisin kristlasest meest ja palju neid siin meie laiuskraadil siis ikka on. (Nüüdseks olen kihlatud, seega nagu Jumal näitas – selliseid mehi ikka leidub Eestis. ;))
Eks arvajaid on igasuguseid ning meie endi arvamus endast on sellest kõigest kõigutatav. Usun, et sisemist rahu ja kindlust tuleb otsida hoopis mujalt – Jumalalt ja Tema Sõnast!
Piiblit lugedes saame tuttavaks väga noorte ja tublide juhtide ja võtmeisikutega, keda Jumal on kutsunud vaatamata nende vanusele.
Soovitan lugeda, kuidas:
1) Jumal läkitab Saamueli valima kuninga Iisai poegadest, kuid seitsmest paljulubavast mehehakatisest ei vali Jumal ühtegi. Jumal laseb kuningaks võida hoopiski pisikese Taaveti, kes samal ajal karjatab lambaid. Loe lugu 1Sm 16:1-13.
2) Iisraeli rahvas on rõhumise all ja Jumal läkitab Gideoni: „Mine selles oma jõus ja päästa Iisrael Midjani käest! Tõesti, ma läkitan sind!”Aga Gideon vastas temale: „Oh Issand, millega mina Iisraeli päästan? Vaata, minu tuhatkond on kõige nõrgem Manasses ja mina olen noorim oma isa peres.” Mis saab edasi, loe Km 6.
3) Jumal kutsub Jeremija prohvetiks ja mees vastab talle: “Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!” Loe lugu Jr 1.
“Ma olen liiga noor” on üks ebakindluse tahke. Samamoodi võib inimene mõelda, et tal on liiga vähe oskusi või vähe kogemusi. Kui Jumal kutsub Moosese juhtima Iisraeli rahvast välja Egiptuse orjapõlvest, kostab mees: “Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?” (2Ms 3: 11)
Piiblit lugedes näeme, et sellistes olukordades ei hakka Jumal veenma, et noo tead, tegelikult oled Sa ikka päris tubli, Sul on uhke resümee ja juba Sinu vanemad olid ju väga rikkad ja mõjukad inimesed. Ei. Jumal julgustab ja kinnitab oma kutset alati läbi tõotuse: “Mina olen Sinuga!” Jumal suunab meie pilgu iseendalt Tema täiuslikkusele. Jumal kehastab täiuslikku ustavust, mis päästab meid üksildusest.
See pole kutse ja tõotus nendele vähestele väljavalitutele, kelle lugusid Piiblist mainisin. Uuest testamendist Jeesuse kohta lugedes leiame, et see on kutse ja tõotus igaühele, kes otsustab Jeesust järgida. “Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”” (Mt 28:18-20)
Hele-Maria Taimla