Do you see a mirror?
I’m pretty sure I can see your scars
Counting up more than the stars
But I try not to keep tabs
Except when the itch stabs
for me to to take out my notebook and read
all the times you caused something to bleed
Pride, hipocrisy, failure, fears
anger, exhaustion, held back tears
How much longer until you see your flaws
and your endless transgressions against God’s laws?
Just enough to break His heart?
Just enough to tear yourself apart?
Or just fall a little short of murder?
Can you see my mirror?
Tell me, Pharisee
What do you see when you look at me?
A disappointment, disgrace
Don’t stop there, it’s just a taste
Of the sins that are we
All you dread to be
Listen, Pharisee
There’s a reality to this mirror, see
It’s a picture you paint of
Your brother, your sister
So you can stare at it every day
to comfort yourself for not ending up that way
But now the mirror you must face
This self-portrait you paint
And now it’s your sin you taste
Your self-righteous taint
Tell me, Pharisee
Whom do you really see?
When you look at them, look at me
You’ll find yourself in their lowest
and the many times you were immodest
So now it’s time to show grace
And reveal your true face
Can you see your mirror?
Every day you see yourself
But you just wish you were someone else
Piibel ütleb, et kui „keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema, ja unustas varsti, missugune ta oli.“ (Jaakobuse 1:23-24) Jaakobus võrdleb siin Jumala Sõna peegliga ehk siis millegagi, millele me saame otsa vaadata ja näha, kes me tõeliselt oleme. See on väga hea viis, kuidas meie saame tõesti vaadata iseendale otsa ja küsida Jumalalt: „Mille osas on mul vaja meelt parandada? Kuidas mina paistan Sinu Sõna valguses?“ Aga paratamatult tahame me inimestena kuulda just seda, mis lohutab, julgustab või isegi tõstab meie enesehinnangut või -tunnet. Isegi kui on hea leida neid asju Piiblist, ei tohi see saada selleks, mida me otsime. Me peame esmalt otsima Jumala kuningriiki ja tema õigust (Matteuse 6:33), mitte kohtlema Jumala Sõna nagu rootsi lauda, kust me saame valida endale välja, mis meile meeldib. Kui me seda teeme, siis meil hakkab kujunema vääristunud pilt nii iseendast kui inimestest meie ümber. Kuid, nagu minagi, saame me mingil hetkel aru, et need vead ja eksimused, mida me näeme ja kritiseerime teistes inimestes, on tihtipeale reaalsuses peegelpildid meie endi hirmudest, valust ja eksimustest. See on reaalsus, mida on väga raske iseendale tunnistada, aga mis jõuab meile pärale varem või hiljem, sest sellise hoiakuga hakkavad meist välja paistma variserlikud käitumisjooned, mis hakkavad lõhkuma nii meie suhet Jumalaga kui ka meie suhteid inimestega kogudusest ja väljastpoolt kogudust. Meist saavad kriitikud ja kohtunikud selle asemel, et olla julgustajad ja Jeesuse järgijad. Seega katsugem iseendid läbi Jumala Sõna valguses, et me saaks iga päevaga kasvada Jeesuse sarnasemaks!
Artur Sirk