Praeguseks hetkeks on selge, et Eesti peab lähiajal tegema otsuse samasooliste kooselu seadustamise või mitte-seadustamise osas. Üks pilk paremal olevale kaardile - ja sa näed, millise valiku ees meie riik seisab. Sellest hallist alast on vaja välja liikuda samamoodi, nagu halli passi omanikele on vaja kodakondsust. Seda, kas otsus tuleb valitsuse poolt heaks kiidetud ning parlamendis läbisurutava kooseluseaduse näol homoseksuaalseid suheid toetav või läbi rahvahääletuse mitte-toetav, saame juba väga varsti näha.
Suures plaanis on see aga valimine Lääne ja Ida maailma vahel. Meie riigijuhtide jaoks tundub see väga sisuline valik. Teisisõnu, kas tahetakse end samastada arenenud Lääne riikidega, nagu Rootsi, Norra, Suurbritannia ja teised, või siis meist kehvema elatustasemega Ida riikidega, nagu Läti, Leedu, Ukraina ja Valgevene. Paljud näevad siin harukordset võimalust lõpuks ometi hakata Eestit nimetama Skandinaaviamaaks rohkem kui Baltimaaks. Me ju oleksime esimene endise Nõukogude Liidu maa, kes riigi poolt seadustaks samasooliste suhted. Lõpuks, kui tahame olla läänelikud oma majanduses ja sotsiaalpoliitikas, miks mitte siis ka inimestele antavate vabaduste tunnustamises?
Ometi ei ole see nii lihtne. Praegusel hetkel on veel piisavalt suur hulk inimesi, kes ei pea homoseksuaalsete suhete riigipoolset tunnustamist õigeks. Sellest lähtuvalt on inimesed jagatud justkui kahte leeri. Sa kas kiidad heaks kooseluseaduse ning oled osa tolereerivast ja arenenud ühiskonnast või justkui piirad inimeste õigusi ning oled sallimatu vaenule õhutaja. Kristlasena viib see valik mind segadusse. Mis mõttes on mul võimalik valida nende kahe vahel? Aga kui ma tahan hoolida homoseksuaalsetest inimestest, kuid ei taha kiita heaks nende eluviise? Miks on see võimalus minult ära võetud?
Tänaseks on ühiskondlik sõnum suures plaanis see, et sa ei saa armastada kedagi, kui sa ei kiida heaks, mida ta teeb. Minu jaoks on see loogikavastane. Armastus pole kellegi tegude heakskiitmine, vaid inimesele parima soovimine. Öelda lastevanematele, et nad ei armasta ega hooli oma lapsest, kui nad ei osta võimaluse korral lapsele kõiki mänguasju, mida laps vähegi poes näeb ja tahab, on minu jaoks sama jabur ning võrreldav olukorraga, kus öeldakse, et meie rahvas ei hooli homoseksuaalsetest inimestest, kui me ei anna neile õigust kooselu seadustamiseks. Nagu lapsevanemad teavad, et ükski mänguasi ei anna lapsele lõplikult rahulolu ega asenda suhteid lapsevanematega, nõnda ei anna ka kooseluseadus homoseksuaalsetele inimestele täielikku rahulolu ega asenda täisväärtuslikku perekonda.
Ega minu kui kristlase jaoks homoseksuaalsete suhete riigipoolne tunnustamine suures plaanis midagi ei muuda. Need suhted pole kooskõlas Jumala plaaniga inimestele ilma vastava seadusetagi. Vaevalt saab riik neid heaks kiites kuidagi veel halvemaks teha. Patt on patt. Siiski jääb kõikide inimeste jaoks alles võimalus valida ka parim võimalik suhe ehk õnnelik abielu naise ja mehe vahel. Olen võinud seda kogeda ja nautida varsti juba aasta. Samas minu kui ühiskonna liikme jaoks muudab homoseksuaalsete suhete riigipoolne tunnustamine kindlasti nii mõndagi. See mõjutab keskkonda, milles ma tulevikus oma lapsi pean kasvatama. Mida rohkem ühiskond edastab oma põhimõtteid koolides ning muus ühiskonnakorralduses, seda raskem saab olema mul anda edasi selles väärtustepesumasinas oma lastele kristlikke tõekspidamisi.
Väga huvitav, ent samas kahju on jälgida inimesi, kes pole kristlased, kuid kelle sisemine tunnetus ütleb neile, et meie riik ei peaks homoseksuaalseid suhteid seadustama. Neil inimestel pole mitte mingit vankumatut tõde, millele tugineda. Praegusel hetkel mängitakse kaardid põhiseaduse ning ühiskonna alustalade peale. Ühel päeval võib aga enamus otsustada põhiseadust ning ühiskonna alustalasid muuta. Millest siis kinni hoida? Ega olegi millestki.
Mõned üritavad statistikaga argumenteerida homoseksuaalsuse vastu, tuues välja näiteks meeste tervise riskide suurenemise ja muud sellesarnast. See aga ei tööta, sest statistikaga argumenteerimine on järeleproovitud mudel. Kui mõnikümmend aastat tagasi hakkas massiline abielulahutamine ning juhusuhete propageerimine, oli kõigile teada (ning on siiani), et statistiliselt ongi abielus inimesed õnnelikumad kui need, kes lihtsalt koos elavad. Lisaks on abielus inimestel regulaarsem ja tihedam seksuaalelu ning need, kes ootasid seksuaalsuhetesse astumisega abieluni, on üldiselt õnnelikumad kui teised, kes ei oodanud. See kõik aga inimesi ei veennud ning täna maitseme taolise ühiskonna vilju, kus katkised perekonnad ja üksikvanemad ning sellest tulenevad probleemid on osutunud igapäevaseks, nende ennenägematu mõju avaldub aga alles tulevastele põlvedele.
Samal ajal üritavad homoseksuaalsed inimesed tuua omalt poolt vastu statistikat ja võrrelda keskmist heterosuhet homosuhtega ning väita, et inimesed on sama õnnelikud hoolimata seksuaalsest orientatsioonist. Minu meelest on see üsna mõttetu võrdlus. See sarnaneb justkui kahe katkisena seisma jäänud auto omavahelisele võrdlemisega, väites, et mõlemad on sama kiired. Kumbki auto aga tegelikult ei liigugi. Loomulikult on keskmine heterosuhe ühiskonnas mitte just eriti püsiv ning sellest lähtuvalt üsna õnnetu. Kui üldse millegagi võiks võrrelda, siis kristlikel väärtustel püsiva abieluga. Päeva lõpuks aga, nagu ütlesin, statistika inimesi ei veena.
Sisuliselt ongi ses küsimuses võimalik võtta kahtemoodi seiskohti. Esiteks kristlik maailmavaade, teiseks liberaalne ning pidevalt muutuvast inimelust lähtuv vaade. Kui aga keegi peaks võtma kristliku seisukoha, siis tuleks võtta kõik see, mida Piibel õpetab. Teisisõnu seegi, et seksuaalsuhted on aksepteeritud ning Jumala poolt õnnistatud ainult naise ja mehe vahelises abielus. Tundub, et on päris mitmeid kristlasi, kes tahavad homoseksuaalsust kõigest muust kuidagi eristada, ent samal ajal eiravad sisuliselt tõika, et Piiblile tuginedes on ka abieluväline heterokooselu patt. Heteroseksuaalne patt pole kuidagi parem homoseksuaalsest patust. Praeguses ühiskonnas tundub selle tõe väljatoomine juba väga ebamugav.
Hetkel on ühiskonnas veel hulk inimesi, kes oma südametunnistuse järgi tunnevad, et samasooliste kooselu pole justkui õige. Abieluväliste kooselude suhtes seda aga enam peaaegu ei leita. Uskuge mind, varsti ka mitte enam homoabielude suhtes. Ühel päeval on sama “ebamugav” anda mõista homosuhteid praktiseerivatele inimestele, et nad teevad pattu, nagu tänases ühiskonnas inimestele, kes elavad abieluväliselt erisooliste paarina. Ilmselt järgmise kümne aasta jooksul näeme, kuidas seadustatakse Euroopas ka polügaamia ning sealt edasi järgmised seksuaalsuhted.
See tähendab, et mida aeg edasi, seda rohkem jäävad kristlased oma seiskohtadega üksi. Võin üsna selgelt kujutleda ja kirjeldada, milline saab lähitulevik meie jaoks olema. Esmalt ei saa enam paljud kristlased tööturul oma maailmavaateliste veendumuste pärast tööd, kuna need veendumused on väidetavalt liiga diskrimineerivad. Avalikus ruumis osutub peaaegu võimatuks oma arvamust avaldada, kuna see tõlgendatakse seaduslikult karistatavaks vaenuõhutamiseks. Mida aeg edasi läheb, seda suuremaks lõhe kristliku maailmapildi ning igapäevase ühiskonnaelu vahel läheb.
Samas tahaksin selle pika loo lõpetada positiivse noodiga. Nimelt arvan, et maailm pole täna kuidagi “rohkem hukas” kui ta oli seda Jeesuse-aegses 1. sajandi antiikmaailmas. Rooma impeeriumis oli kohati seis palju hullemgi. Mis aga siis juhtus, oli see, et kristlik elu ning kristlastest mehe ja naise vaheline abielu tõusis esile sedavõrd erilise ning enneolematu nähtusena, et kristlus omandas tohutu elujõu ja leviku. Ma ise usun, et ühel hetkel, kui ühiskond on kõik võimalikud kooseluvormid järele proovinud, siis seda eredamalt ja erilisemalt hakkavad inimesed tagasi pöörduma mehe ja naise vahelise abielusuhte juurde, mis on osutunud kõige jätkusuutlikumaks, paremaks, õnnelikumaks ning ainukeseks Looja poolt loodud kooselu vormiks inimestele. Sellest, miks kristlik abielu on tõepoolest parim, pean vist aga juba eraldi postituse kirjutama.
Kõikidele kristlastele esitan ma samas aga väljakutse esmalt ise elada suhetes, mis tuginevad Piiblile ning armastada inimesi enda ümber nagu tegi seda Jeesus, teades, et see hõlmab nii hoolimist kui tõe rääkimist ning oma veendumuste mitte häbenemist. On võimalik armastada inimesi armastamata pattu, mida kõik inimesed erineval moel ning erinevates vormides teevad (sealhulgas ka meie, kristlased).
Jakob